„Iga kohtumine Jeesusega on erinev. Ei ole mingit kindlat viisi, kuidas tulla Jumala juurde – ei mingit õiget teed, vaga korda. Ei ole neid, kes kuidagi eriliselt sobiksid kristlasteks. Ei ole usklikkuse geeni ega sättumust. On inimeselaps ja on Jumal, kes sellest inimlapsest hoolib ning teda kutsub. ,,Järgne mulle!“. Järgne Jumala Pojale, ela koos Temaga, sest see tähendab elamist armastuse väes. See teekäimine ei ole kulgemine mingeid etteantud rööpaid mööda, kindlal marsruudil rivisammul liikumine. See tee on valguse ja vabaduse tee. See nõuab ka omajagu julgust – usaldamine nõuab ju julgust – ja mõnes mõttes oleks rööpaid mööda ehk kindlam minna. Ja ometi on Jeesusega koos kõndida palju põnevam, ja lõppeks ikkagi ka julgem. Sest sa ei kõnni üksi. Ja kui sa komistad ja kukud, ei ole sa ometi kunagi läbi kukkunud. See pole võimalik, sest sa oled juba vastu võetud,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 9. juulil 2023.
Johannese evangeelium 1:35-51
Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.” Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: „Mida te otsite?” Nemad ütlesid talle: „Rabi,” – see on tõlkes „Õpetaja” – „kus sa oled öömajal?” Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!” Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat. Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend. Ta leidis esmalt oma venna Siimona ja ütles talle: „Me oleme leidnud Messia!” – see on tõlkes „Kristuse”. Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: „Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” – see on tõlkes Peetruseks. Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!” Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast. Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.” Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!” Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” Naatanael ütles talle: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” Jeesus vastas talle: „Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.”
Eelmisel nädalal toimusid tantsupeo etendused, mis kandsid seekord nime Sillad. Sillad, mis ühendavad üle aja, üle takistuste, sillad, mida mööda tulla ja minna. Ka täna kuuldud loo puhul võib mõelda sildadele – ühendustele, mis sünnivad, kui me oleme avatud vaatama ja kuulama ning valmis mitte ainult tuttavlikuks ja harjumuspäraseks, vaid ka täiesti uuteks kohtumisteks, mõteteks, teekondadeks.
Me oleme harjunud mõtlema Jeesusest teatud klišeedes, nõnda nagu Teda on maalitud või nõnda, nagu maalib Teda meie kujutlus kõige tuttavlikemate lugude kaudu: Jeesus titena jõulusõimes, Jeesus oma jüngritega õhtusöömaajal, Jeesus ristil. Need on sellised staatilised pildid, sõna otseses mõttes klišeed. See sõna tähendas prantsuse keeles algselt trükiklotsi – graveeritud plaati, millega sai vorpida palju ühesuguseid postkaarte või jooniseid.
Tänases loos on küll kõike muud kui staatikat. Selles on liikumist, tulemist, minemist, kaasa kutsumist ja ümber pöördumist. Võiks öelda, et see on üks kevadine lugu – ärkamise ja tärkamise lugu, kui kõik on alles ees – kui pole veel midagi, kui igal sammul sünnib midagi uut ning õhk on täis ootust ja aimdusi.
Jeesuse teekond on algusjärgus. Jeesus, keda evangelistid on kujutanud pea pidevalt inimestest ümbritsetuna, on selle loo alguses õigupoolest veel üksi. Ja nende kohtumiste läbi, millest me kuulsime, hakkab sündima Tema lähikond – Tema õpilased, Ta jüngrid, kes saadavad Teda läbi mitme aasta.
Juudi kultuuris oli see üpris tavaline. Koole kui hooneid tollal tõenäoliselt polnud. Õpiti õpetlaste ehk rabide käest, ning see õpe toimus ühise elu käigus. Rabi ümber koondus hulk tema järgijaid ehk jüngreid, kes õppisid kuulamise ja vestluste, küsimuste ja arutelude käigus.
Koolitund ei kestnud 45 minutit, vaid see oli üks kestev õppeprotsess ka söömise ja töötegemise käigus. Nii mõnelegi võis Jeesus tunduda ühe rabina paljude teiste seas – üha mõjukama, üha suurema rabina, ent siiski lihtsalt rabi ehk õpetajana.
Ent esialgu oli Jeesus üksi. Mismoodi siis sündis see tema järgijaskond? See äsja kuuldud tekst on täis nimesid – Filippus, Andreas, Peetrus ja Naatanael. Keegi oli kellegi vend, keegi vist kellegi sõber või naaber – tundub, nagu peaks võtma paberi, millele seda skeemi üles joonistada, nagu mõne romaani puhul, kus on kohe alguses ootamatult palju tegelasi ja sa ei saa aru, kes on kes ja kes mida ütleb.
Nimed nimedeks, mis selle lühikeses katkes oluline on, on see, et hea sõnum levib suust suhu.
Need noored mehed kogevad Jeesuse ligiolus, Tema kõneluses, Tema suhtumises midagi nii ligitõmbavat ja erilist, et nad ei saa ega taha seda enesele hoida.
Tead ju, kui tore on jagada oma vaimustust mõne raamatu, kontserdi või etenduse üle ning leida inimesi, kes sellest samamoodi vaimustuvad. Minu jaoks on olnud suur rõõm, kui mõni väheke eriskummaline teatrietendus on samamoodi sütitanud mõnda teie seast, ja ma tean, Eero, et sina ootad ja otsid ikka neid inimesi, kes vaimustuks samamoodi heavy-muusikast, nagu sina seda teed. Head asja, suurepärast kogemust tahaks nii kangesti teistega jagada – jagatud rõõm on sel puhul tõepoolest kahekordne rõõm. Sul on, kellega arutada, üksikasju meenutada, mõtteid edasi arendada. Need Jeesust kohanud noored mehed tahtsid kogetut jagada ja nad kutsusid kaasa oma venna või sõbra, et need võiks samuti sellest kogemusest osa saada.
Jeesus kutsub neid kaasa, ja nad lähevad. Mitte et nad kuulekate lammastena järgneks – ei, nad kahtlevad ja küsivad, aga Jeesuse olemus lummab ja nad järgnevad Talle.
Ja kui näiteks Naatanael on alguses väga skeptiline ja kahtlev, ütleb Filippus talle lihtsalt ,,Tule ja vaata!“. Tule ja vaata – nii lihtne see ongi! Ära jää oma eelarvamustele tuginedes passima, vaid tule ja vaata – tule ja koge ning tee siis selle põhjal oma järeldused ja otsused. Sul on ehk tuhat küsimust ja kahtlust, aga küsi siis ja mõtle sügavuti, otsi vastuseid – tule ja vaata, kuula ja maitse!
Evangeeliumid on suhteliselt lühikesed raamatud, ja nõnda annavad nad Jeesuse ning ta jüngrite vahelist kõnelust edasi õige nappide sõnadega. Tegelikud jutuajamised olid küllap palju pikemad. Meieni on jõudnud see, mis tundus autori jaoks kõige olulisem. Nõnda jäävadki siit kõrva põhilised tegusõnad – üha korduv ,,tulemine“ ja ,,vaatamine“ ja ,,nägemine,“ ning Jeesuse sõnad ,,Järgne mulle!“
Jeesus ei kutsu meid ennast imetlema. Ta ei vaja seda, et me Ta pjedestaalile asetaksime, Temast mingeid ausambaid teeksime või Tema sõnu kivisse raiuksime. Imetlemise asemel kutsub Jeesus meid endale järgnema.
,,Mina olen tee ja tõde ja elu,“ ütleb Ta. Kujuta ette, et Ta on kõike seda korraga! Püüa neid kolme oma silme ette manada – teed, mis on elu, ja tõde, mis on teekäimine. Paigale jäädes, neutraalselt ja distantsilt Tema õpetust uurides ei saame sellest tegelikult osa. Kristlane olla tähendab järgneda Talle ja käia, elada koos Temaga. Nagu see lugu, kus üha tullakse, kohtutakse, avastatakse ja minnakse edasi, on ka ristiinimese elu protsess – saamine ja sündimine, avastamine ja edasi minemine.
Selline kaasaminemine nõuab omajagu usaldust. Hämmastav, kuidas siin loos see usaldus sünnib. Esimesed, kes Jeesusega kaasa läksid, olid tegelikult ju veel Ristija Johannese jüngrid – tema juhtis oma õpilaste tähelepanu tulijale, mehele, kelle kohta ta ütles: ,,Vaata, see on Jumala Tall.“ Ta oli neile juba mõnda aega selgitanud, et õigupoolest on tema, Johannes, üksnes ettevalmistaja, see, kes rajab teed Jumala Pojale. Ja näe, vaata, nüüd Ta lõpuks tuleb – Teda järgige. Ning Johannese jüngrid usaldavad oma õpetajat nõnda, et jätavad ta tõepoolest sinnapaika ning lähevad Jeesuse manu.
See, mida teeb Johannes, on parim, mida me saame teistele inimestele teha – suunata neid Jumala pääste poole, et nad võiks oma peaga mõeldes, ise vaadates ja otsustades minna oma teed edasi koos Temaga.
Ja seda teevad ka teised loos nimetatud mehed. Andreas kutsub järgmisel päeval kaasa oma venna, keda me tunneme Peetruse nime all, ning Andrease ja Peetruse külast pärit Filippus kutsus kaasa Naatanaeli. ,,Tule ja vaata!“. Sa võidki muidu jääda oma kahtlustesse marineerima, aga kui sa tuled, siis võib olla nii, et Jeesus vaatab sulle sügavalt südamesse ja sa taipad, et seisad silmitsi Temaga, kes tunneb sind paremini kui sa ise.
See võib olla nii, aga võib olla ka teisiti. Iga kohtumine Jeesusega on erinev. Ei ole mingit kindlat viisi, kuidas tulla Jumala juurde – ei mingit õiget teed, vaga korda. Ei ole neid, kes kuidagi eriliselt sobiksid kristlasteks. Ei ole usklikkuse geeni ega sättumust. On inimeselaps ja on Jumal, kes sellest inimlapsest hoolib ning teda kutsub.
,,Järgne mulle!“. Järgne Jumala Pojale, ela koos Temaga, sest see tähendab elamist armastuse väes. See teekäimine ei ole kulgemine mingeid etteantud rööpaid mööda, kindlal marsruudil rivisammul liikumine.
See tee on valguse ja vabaduse tee. See nõuab ka omajagu julgust – usaldamine nõuab ju julgust – ja mõnes mõttes oleks rööpaid mööda ehk kindlam minna. Ja ometi on Jeesusega koos kõndida palju põnevam, ja lõppeks ikkagi ka julgem. Sest sa ei kõnni üksi. Ja kui sa komistad ja kukud, ei ole sa ometi kunagi läbi kukkunud.
Koolikatsetega ja üldse kogu meie haridussüsteemiga seoses on palju räägitud laste hirmust läbi kukkuda – mitte sisse saada, mitte pääseda vastuvõetute hulka. See on meie, täiskasvanute, süstitud, meilt edasi kanduv hirm, mõttetu ja jube. Selle valgel on hästi oluline meeles pidada ja oma lastele edasi anda, et Jumalaga koos ei ole võimalik läbi kukkuda. See pole võimalik, sest sa oled juba vastu võetud.
See, mida tegid need noored, verisulis jüngrid, on täiesti jõukohane ka meile: meiegi saame öelda oma vennale, sõbrale ja võib-olla näiteks vanaemale, et me oleme leidnud midagi hinnalist, midagi vaimustavat, mis meile väga korda läheb. Me võime püüda seda oma sõnadega edasi anda – oma jumalakogemust, oma taipamist ja rõõmu ja rahu – aga me võime ka öelda: ,,Tule ja vaata!“. Tule, et Tema võiks ka sinu poole pöörduda ja sulle südamesse vaadata.
Nõnda on Jumala head sõnumit suust suhu edasi antud juba pea 2000 aastat. Selle sõnumi sügavaim sisu pole muutunud, see on ikka seesama – sõnum Jumala tingimusteta armastusest inimlapse vastu, sõnum andestusest ja lootusest ja elust.
Nõnda luuakse sildu, ühendusteid üle vaevavete. Ja suurim neist sillaehitajatest on Jeesus ise – Tema, kes Ta on loonud silla Jumala ja inimese vahele. Ta ise on see sild. Ta on heitnud end üle kuristiku ja kutsub meid käima mööda seda teed.
Igaühel meist on võimalik anda edasi seda puhast ja helget sõnumit, mis vabastab koormatest ja haarab inimese kaasa, kingib kergust ja rõõmu Jumala ligiolust. Me tohime oma kogemust, oma puudulikku ja habrast kogemust edasi anda oma lähedastele, vaevatutele ja nõututele. Armusaanud kristlastena oleme me nagu janused kerjused, kes on leidnud puhta veega allika. Ja kui sa oled joonud ning mõistnud, et see on tõepoolest elava veega allikas, siis ei saa sa jätta seda rõõmu jagamata ka teistele kerjustele – teistele janustele, kes võivad nõndasamuti tulla, vaadata ja kogeda, et Issand on hea. Me võime tulla ja juua eluvee allikast. Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib. (Psalm 34:9) Aamen.
Vaata 9.07.2023 jumalateenistuse salvestust Risti kiriku Facebooki lehelt!
Foto: John Towner, Unsplash.com