„Tõepoolest, miks me tuleme sel kenal talvisel pühapäeval siia, sõites maha kokkuvõttes sadu kilomeetreid, kui me võiks sel ajal valmistada toidupakke Toidupangas, tõsta kulbiga suppi mõnes supiköögis, puhastada puure loomade varjupaigas või anda väikese hingetõmbeaja mõnele puudega last hooldavale vanemale? Kas ei oleks see tegevus märksa kristlikum ning Jumalale meelepärasem?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 11. veebruaril 2024.
Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi! Aamos 5:21-24
Kujutame korraks ette, et just praegu astuks meie kirikuuksest sisse Aamos ning hüüaks valju häälega: ,,Nii kõneleb Issand: Ma põlgan teie jumalateenistusi, ma ei suuda taluda teie kantslist kõlavaid jutluse-nimelisi targutusi! Te kõik, kes te istute selles vanas külmas kirikus ja kuulate neid lõputuid sõnu – kas teil tõesti pole midagi paremat teha? Miks te ei ole praegu nende keskel, kes päriselt teie abi vajavad? Üksikemad ja puudega laste hooldajad, vaesuses virelevad inimesed, kel pole aimugi, kuidas järgmise palga- või pensionipäevani vastu pidada – minge nende juurde, või kutsuge neid enda juurde, jagage nendega oma pühapäevast õhtusööki ja aidake neil kinni maksta laste kevadised kooliekskursioonid, millest nad muidu jälle ilma jäävad!“
Või kujutlege Aamost sisse marssimas meie armulaua ajal, astumas meie keskele seal altari ees ning kuulutamas: ,,Nii kõneleb Issand: ,,Mul ei ole rõõmu teie rituaalidest ja liturgilistest söömaaegadest! Tore küll, et te meenutate, kuidas Jeesus end teie eest ohverdas, aga miks te ei mõtle kõigile neile ohvritele, millest te iga päev mööda vaatate? Töötuks jäänutele, neile, kes ei jaksa maksta küttearveid ning külmetavad oma viletsates, hõredate akende ja ustega kodudes? Neile, kelle võlakoormus kasvab üle pea ning kes oma kodulaenu tasudes juustu ja kala ammugi ostmata on jätnud.“
Või saabuks ta meie järgmise laulu ajal ning hüüaks üle selle: ,,Nii kõneleb Issand: Ma ei taha kuulda teie ajast ja arust laule ning orelihelisid! Miks te ei tõsta oma häält, kõneledes nende eest, kelle hääl siin maailmas välja ei kosta? Tõstke häält põgenike ja kodutuks jäänute eest, vägivalla all kannatajate eest siin meie kodudes ja kogu maailmas, tagakiusatud kristlaste eest Afganistanis ja Iraanis – nende eest, keda vahistatakse ainuüksi Piibli omamise tõttu. Tõstke häält õiguse ja vabaduse nõudjate eest, kes istuvad vanglates Venemaal, Valgevenes ja nii mitmel pool mujal maailmas!“ Aamosel oleks meile öelda nii mõndagi.
Me oleksime sellisest sissetungist üsna häiritud ja kohkunud. Sama kohkunud ja hämmeldunud olid küllap ka toonased kuulajad. Nad olid tulnud pühakotta oma parimate kavatsustega ega suutnud mõista, mida neile ette heideti.
Tasub endale ikka meelde tuletada, et Piibli sõnumit ei tohiks pikemalt mõtlemata, üks-ühele tänasesse päeva üle kanda. Iga etteheide, üleskutse või lohutus ei pruugi olla mõeldud sõna-sõnalt ning just selles ajahetkes sinu või minu jaoks. Ometi tasub süveneda ning küsida, mis oli selle või teise teksti sõnum toona ning mis võiks mõtlema panna või kõlama jääda täna.
Kuuldud kirjakoht pärineb umbes aastast 760 enne Kristust ehk siis ligi 2800 aasta tagant. Templis peeti tollasele ajale ja kultuurile kohast jumalateenistust – Jumala auks toodi altarile veristatud loomohvreid, küllap kaasnes sellega võimas rituaal koos koorilaulude ja kõrgetasemelise harfimänguga. Käimas oli väärikas ja peensusteni lihvitud tseremoonia, mille eesmärk oli üllas – teenida Jumalat ja selle kaudu tuua kasu ka inimühiskonnale.
Selle piduliku atmosfääri lõhub oma saabumisega lambakarjane Aamos. Ta väidab end kõnelevat Jumala nimel. Jumala nimel heidab ta kohalolijaile näkku, et kõik see, millega seal täie tõsidusega tegeletakse, on jama – et see on fake ehk võlts jumalateenistus, millel pole mingit pistmist Jumalaga.
Need sündmused toimusid Iisraelis kuningas Jerobeam II valitsusajal. See kuningas püsis oma troonil tubli 40 aastat, ning see oli rahva jaoks üldse üsna stabiilne ning rahulik aeg. Stabiilsus tõi enesega majandusliku õitsengu. Paljude jõukus kasvas mühinal. Paraku kasvasid sellega ühiskonnas ka sotsiaalsed lõhed. Rikkad ostsid kokku kinnisvara ja maatükke, vaesed olid sunnitud oma kodud maha jätma või langesid nad suure maksukoorma alla. Valitses korruptsioon ning altkäemaksu andmine. Kel see vähegi võimalik oli, see viis jõuliselt ellu oma huvisid. (Vahepeal igaks juhuks täpsustan – näiteks nende jaoks, kes satuvad jutlust kuulama poole pealt – et ei, ma ei kirjelda Eesti elu aastal 2024 ega kõnele katuserahade jagamisest, vaid me püsime jätkuvalt Lähis-Idas aastas 760 enne Kristust.) Järjekordsed tehingud tehtud, võeti ette teekond templisse, et tuua Jumalale suurejoonelisi ohvreid ning paluda õnnistust oma järgmistele sammudele – uutele äritehingutele, kavalustele ja sahkermahkerile. Selles rahulolevas, enesekeskses rituaalide sooritamises kõlab Aamose hääl, mis hüüab: ,,Stopp! Nii need asjad ei käi – te tulete siia oma kavalalt küpsetatud, võimuahnusest, väljapressimisest ja õigluseväänamisest kokku mätsitud praega ning arvate, et saate siin templis sellele veel õnnistuse sousti peale kallata! Võtke teadmiseks, et teie ohvrid, palved ja laulud ei jõua enam Jumala ette!“ Altarile toodavad ohvrid olid muutunud mõttetuks, sest tegelikud ohvrid – need, kes Jumalale päriselt korda läksid – olid kusagil mujal. Need, kes toodi ohvriks saamahimu ning isekusest sündinud vaimupimeduse ja hoolimatuse tõttu.
Meid lahutab tollest ajast ligi 3000 aastat. Mõndagi kõlab tuttavlikult. Ainult et täna vist ei otsita oma tegudele seda jumaliku õnnistuse kastet või katet, või tehakse seda pigem harva. Meie aja inimene elab oma elu pigem nõnda, et hoiab oma argielu ja vaimsuse veelgi enam lahus. Vaimsus või spirituaalsus on muutunud pigem mingiks kenaks harrastuseks, peenemat sorti vaba aja veetmise vormiks, milles on vähe ruumi vastutustundele. Suures plaanis on meie rahvas Jumalale selja keeranud ning püüab vältida mõtet sellest, et meil kõigil tuleb kord oma tegude eest vastust anda.
On põhjust küsida, mis roll on meie ajas jäänud südametunnistusele. Jumala võib ju – vähemalt enda meelest – mängust välja jätta, aga südametunnistus – kas see jääb ikka alles? Tõsi, küllap muutuvad ajas ka südametunnistuse vaigistamise viisid. Aamose ajal olid selleks omad meetodid, tänasel inimesel on omad. Vastutusest ehk vastuse andmisest see meid siiski ei päästa.
Aga mida võiks Aamose kõneldu tähendada meie jaoks, kes me täna siia kokku tulnud oleme? See võiks meid mõtlema panna, mis roll on meie jaoks jumalateenistusel, ja mis üldse on jumala-teenistus.
Tõepoolest, miks me tuleme sel kenal talvisel pühapäeval siia, sõites maha kokkuvõttes sadu kilomeetreid, kui me võiks sel ajal valmistada toidupakke Toidupangas, tõsta kulbiga suppi mõnes supiköögis, puhastada puure loomade varjupaigas või anda väikese hingetõmbeaja mõnele puudega last hooldavale vanemale? Kas ei oleks see tegevus märksa kristlikum ning Jumalale meelepärasem?
Need on tõsised küsimused. Õigupoolest on kogu selle Aamose teksti käsitlemine siin jumalateenistusel ju paras kurioosum. Kergelt nagu masohhism – nagu tahaks me iseendal vaipa jalge alt ära tõmmata ja oma kokkusaamisi siin pühakojas diskrediteerida.
Aga ka selliseid küsimusi tuleb endalt aeg-ajalt küsida. Nii üksikisikuna kui ka kogudusena tasub vaadata oma tegemisi ja olemist konstruktiivse enesekriitikaga. Mida me siin teeme? Miks me siia ikka ja jälle kokku tuleme? Kellele on seda vaja? Kas meile või Jumalale?
Inimesele on loomuomane taotleda kasu. Nõnda võib ka vaimsus võtta sellise kuju, kus kõigest peab sündima tulu. Kui ma lausun kindla arvu mingeid vormeleid, kasutan õigeid kristalle või teen mingeid muid asju õigesti, siis teeb see mulle head. See tundub üsna loogiline, sest paljud meetodid või rakendused teevadki ju head. Meie funktsionaalne mõtlemine võib ka Jumalaga seoses soovitada meil teha asju õigesti, et garanteerida õnnistus.
Jumal aga ei täida selliseid ootuseid, sest Ta ei ole rakendus ega vahend.
Oleks lihtne, kui saaksime paigutada ka Jeesuse mingisse nišši, kus Tema ülesanne olekski õnnistada meie õiget käitumist või vajalikke toiminguid. See oleks arusaadav, selles maailmas toimiv tehing – leping, kus meie anname oma panuse ja Tema kui partner annab siis oma. Tehtud tööle järgneb tasu.
Aga Jumal ei lepi meie pakutud tehingu ega nišiga. Tema pakub meile elavat, toimivat suhet, mis on kordades mitmetahulisem ja värvikam kui meie selgepiirilised tehingud.
Sina ka ju ei tahaks sellist äripartneri suhet oma lapsega, kus tema teeb oma täpselt määratletud soorituse, mille vastutasuks saab ta oma toa ja toidu, ning paremal juhul ka välisreisi. Me ei tahaks sellist suhet ka oma abikaasaga – mitte kellegagi, kellega meid seob armastus ja usaldus. Me igatseme ja vajame elavat suhet. Ja sellepärast oleme me siin – et kõneleda oma Looja ja Päästjaga, et kuulata Teda, et lasta Tema kohaolul ennast muuta.
Ja nagu igas elavas suhtes, on siingi kommunikatsioon kahepoolne. Eestikeelne sõna jumalateenistus annab selle mõtte kaunilt edasi: jumala-teenistus pole mitte pelgalt see sündmus, kuhu meie tuleme Teda teenima. Jumala-teenistus on ennekõike sündmus, kus Tema tuleb ja teenib meid – kus Ta tuleb ja kannab hoolt oma lapse ehk sinu ja minu eest, teades seda, mis meis toimub, millest me läbi tulnud oleme, mille käes me kannatame ja mida me loodame. Ta näeb meie pimealasid ning tahab saata sinna oma valgust. Ta näeb, kui me oleme närbunud või hirmunud, ja Ta tuleb ning teeb oma tööd, et me võiks virguda ning sirguda, uuesti õide puhkeda ja vilja kanda.
Seda kõike on vaja ka selleks, et me jaksaks teha õiglust ja õigust – et see võiks voolata nagu vesi ja nagu kuivamatu jõgi. Selleks, et suuta ning jaksata armastada ja andestada, on vaja kogeda armastust ja andeksandmist. Selleks oleme me siin, et tunda, et me oleme Jumala poolt vastu võetud ning Tema kannab meid. Siis jaksame me vastu võtta ning kanda ka teisi.
Küsimus, kas seda osadust siin on vaja minule või Jumalale, on aga poolik. Seda osadust on vaja meile ühiselt. Minul on vaja sind ja sinu usku, sinu lootust, sinu rõõmu, sinu kõhklusi ja arutlusi, otsimisi ja leidmisi. Ja sinul on vaja mind ning neid teisi inimesi, kes on su kõrval. Meil on vaja omavahelist ühendust, et püsida sel teekonnal inimestena. Et mitte norgu vajuda, mitte omadega rappa minna, mitte kibestuda. On vaja peegeldada oma mõtteid, jagada oma muresid ja rõõme, kuulata teisi, võib neile kaasa võnkuda või vastu vaielda – või siis pigem mitte vaielda, vaid lihtsalt imestada, et näe, tegelikult saab tõesti näha asju ka teisiti.
Meie muusika, laulud ja rituaalid – jah, need võiksid olla ka teistsugused. Me võiks uuendada ja muuta oma jumalateenistuse korda ning teha iga kord uutmoodi teenistuse. Värskemate laulude vastu poleks meil kellelgi midagi, ja kui keegi tunneb, et oleks jaksu panna kokku üks uus, kergesti käsiteldav lauluvihik, siis andke sellest kindlasti teada! Toetus sellele on koguduse poolt vägagi olemas. Aga võib-olla oleks pidev muutmine ja uue leiutamine just see asjatult kasutatud ressurss, sekundaarne sahmimine, mis viiks meie mõtted mujale sellelt, kes on keskmes, ning võtaks ära aja, mil teha teoks õigust ja õiglust.
See, mis siin paigas sünnib, sünnib meie peades ja südametes ning jätkub konkreetsete sõnade ja tegudena argipäevas. See on Jumala Vaimu teenimistöö meie sees. Mu hea sõber Karl Martin Sinijärv kirjutas eile just meie tänasele jumalateenistusele mõeldes, et küllap lendab mõni tilluke, kahvatu mõte siin täna teie peadesse, ja vast saab sellest kahvatukesest ohtralt märksa säravamaid mõtteid: ,,Võtke need mõtted ja rakendage nad elu sisse, rakendage nemad headusesse, ilusse ja olulisse olemisse, tulemisse, tulemusse. Ühest väiksest lendu läinud mõttest võib hakatuda-nakatuda miskit sootuks suuremat – see võib hakata idanema teie ja meie peades, kätes ja hoole alla. Jumal teeb seda iga päev ja igavesti.“ Aamen.
Kuula seda jutlust: