„Jumala abi ei ole enamasti kuidagi ebaloomulik või loodusseaduste vastane. Ta näeb meie häda ja kuuleb meie palveid ning tuleb meile appi. Mõnigi kord sirutab Ta meile oma abikäe teiste inimeste vahendusel. Mõnikord aitab ja kõnetab Ta meid millegi tavapärase kaudu, mida me varem ei märganud, ei näinud või ei kuulnud. Sest eks vahel olegi abi väga lähedal, aga meie silmad on suletud ning süda mures ja hirmul. Jumal võib vastata meie palvetele sellega, et meie silmad lähevad lahti, ja me märkame ning usaldame abi vastu võtta,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 14. juulil 2024.
Kuula jutlust:
Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” 2Ms 16:2-3
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Ma olen kuulnud Iisraeli laste nurisemist. Räägi nendega ja ütle: Täna õhtul te sööte liha ja hommikul leiba kõhud täis. Siis te mõistate, et mina olen Issand, teie Jumal.” Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber. Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas. Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: „Mis see on?” Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile: „See on leib, mida Issand annab teile süüa. Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!” Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem. Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi. 2Ms 16:11-18
„Varem oli parem“ – Eesti keeles kõlab see tõdemus lausa luuleliselt. Varem oli parem, sest inimesed olid lahkemad, ühistegevust oli rohkem, lapsed mängisid õues pallimänge. Stressi oli vähem, abielud kestsid kauem, liiklus oli rahulikum. Saksa koomik Karl Valentin on öelnud, et vanasti oli isegi tulevik parem.
Paljud tänase päeva hädad ja negatiivsed muutused saab praegu ajada koroonakriisi kraesse. Mitmete muutuste süüdlasena nähakse digi- ja nutimaailma. Ja kohe kindlasti on paljude negatiivsete ilmingute põhjuseks meie lähinaabruses toimuv sõda.
Aga sõda oli ka vanasti. Olid küüditamised, oli sundvõõrandamine ja kolhooside loomine ja uskumatult kitsad olud veel 70ndatel-80ndatel. 90ndatel oli meil küll vabadus, aga ka siis oli kitsikus suur. Vanasti surid lapsed külatäite kaupa leetritesse, difteeriasse ja läkaköhasse, täiskasvanud tuberkuloosi ja kopsupõletikku – seda loetelu võiks jätkata kaua.
See, et varem oli parem, on subjektiivne jutt, mis lähtub enamasti ütleja enesetundest. Ütleja võib olla väsinud või lootuse kaotanud, vanaduse või haiguste tõttu masendunud. Ta võib tunda end nagu kõrbes, kus pole enam mingit lusti edasi minna. Ja kui inimene ennast nõnda tunneb, siis pole ju midagi imelikku selles, et temas tärkab igatsus selle aja järele, kui ta ise oli noorem ja ootusi-lootusi täis. Meie mälu on omajagu valikuline, ning see, et ka tollal oli, mille üle kurta, on meelest läinud. Pealegi on tollased proovikivid ja katsumused tänaseks ühel või teisel kombel ületatud ja valud valutatud. Praegused katsumused ja kannatused on aga praegu, tänased proovikivid jõllitavad meile otsa ja me ei tea veel, kas meil õnnestub neid ületada. Ja käesolev valu tundub ikka märksa valusam kui see, mis juba möödas.
Küllap on olnud oma mõju olnud koroonakriisil ja kindlasti ka sõjal. Ometi on kujutlus sellest, et varem oli parem, midagi inimesele igiomast. Tänane jutlusetekst viib meid aega, kus Iisraeli rahvas on pääsenud pakku Egiptuse vangipõlvest. Jumal on nende elus imesid teinud – võimatuna tundunud põgenemine on teoks saanud ja nad on teel tõotatud maa poole. Alles äsja on nad anunud, et Jumala neid päästaks. Alles äsja ongi nad hämmastaval kombel vaarao vägede käest pakku pääsenud. Nad on vabaduses!
Aga eesseisev teekond on pikk. Ja nad on kõrbes – otsatuna näivas lagedas kõrbes. Nad ei tea, kaua neil veel minna tuleb. Ja nad hakkavad kahtlema, kas see vaev tasub end ikka ära. Teekond on kestnud vaevalt kaks nädalat, veel oleks võimalik ringi keerata. Ei, mitte et neil seal orjapõlves vahva oleks olnud. Aga nad leiavad, et pigem oleks võinud surra orjadena liha ja leiba süües, kui vabadena näljasurma.
Tänane piiblitekst ei ütle, et neil oleks seal kõrbes nälg käes olnud. Aga kuna teekond näis lõputu, siis oldi veendunud, et kindlasti tuleb nälg. Kõrb ju ikkagi. Hirm teadmatuse ja tundmatu ees on suur. Orjapõlv oli ebameeldiv, aga turvaline. Turvaline surm. Ja nad nurisevad. Nad protesteerivad pealtnäha oma juhtide, sisuliselt aga Jumala enda vastu.
Kuidas Jumal sellele reageerib?
Ta näeb nende häda, Ta kuuleb nende kaeblemist ja süüdistusi. Ja Ta aitab. Ta saadab neile mannat ja vutte, et vaigistada nende nälga. Ennekõike tahab Ta vaigistada nende hirmu – Jumal tahab, et nad mõistaksid, kuidas Tema inimlapsi hoiab.
See lugu, mida meile täna räägitakse, on lugu Jumala imest. Pealtnäha tundub, et ime seisneb mannas ja vuttides. Meie keeles on ju lausa ütlemine ,,taevamanna“ – miski ihaldatav, mis langeb kingitusena sülle. Minul seostus see lapsepõlves vanaema tehtava mannavahu ehk roosamannaga, mille tegemise kuldaeg ongi just praegu, juulikuus.
Ent see, mis neile seal sülle langes, ei olnud mingi üleloomulik ime. See oli täiesti tavaline kõrbeelanike toit. Siinai poolsaarel kasvavad tamariskipõõsad, mis puhkevad kevaditi üleni roosakatesse õitesse. Neist voolavad siirupilaadsed tilgad, mis katavad lehti ja kuivavad päikese käes, nii et kõrbeelanikud saavad neist maitsva, magusa kõhutäie. Iisraellased nägid seda veidrat kastemoodi ollust ja küsisid: ,,Mis see on?“ – „Man hu?“ Sellest arameakeelsest sõnast tulebki väidetavalt sõna ,,manna.“
Ja samamoodi on lugu vuttidega – nendegi saabumine oli igati seaduspärane. Naastes kevadel oma Aafrika talvituspaikadest on neil kombeks laskuda õhtuti Siinai poolsaarele, et seal hinge tõmmata. Väsinud linde on kõrberahval kerge toiduks püüda. Nii polnud ka vuttide saabumine rangelt võttes mingi üleloomulik ime.
Mis on siis selles loos imelist? Ime on see, et inimesed hüüdsid hädas Jumala poole ning kogesid, et Jumal aitab. Nad olid tüdinud ja kahtlevad. Ja Jumal andis neile uut julgust. Nad nurisesid ega julenud loota. Jumal kinkis neile usaldust tuleviku suhtes. Ka keset vaenulikku kõrbe kogesid nad, et Jumal aitab. See kogemus ise ongi ime.
Jumala abi ei ole enamasti kuidagi ebaloomulik või loodusseaduste vastane. Ta näeb meie häda ja kuuleb meie palveid ning tuleb meile appi. Mõnigi kord sirutab Ta meile oma abikäe teiste inimeste vahendusel. Mõnikord aitab ja kõnetab Ta meid millegi tavapärase kaudu, mida me varem ei märganud, ei näinud või ei kuulnud.
Sest eks vahel olegi abi väga lähedal, aga meie silmad on suletud ning süda mures ja hirmul. Jumal võib vastata meie palvetele sellega, et meie silmad lähevad lahti, ja me märkame ning usaldame abi vastu võtta. Mõned uksed lähevad ootamatult lahti, või näeme me mõnd teed, mis enne kahe silma vahele jäi. Ta võib vastata aga ka nõnda, et me leiame endas suure rahu. Ja rahulik inimene on lahendustele märksa avatum kui hirmunud inimene.
Hirm homse päeva ees muudab pimedaks nägema seda, mis meil täna on. Jumal aga toimetab meiega just nimelt täna. Iga päev uuesti täna. Nõnda on Ta õpetanud meid paluma: ,,Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.“ Mitte ,,anna igapäevast leiba sel ja järgmisel aastal või kogu meie elu vältel,“ vaid ,,igapäevast leiba täna.“
Selle manna-loo juures on veel üks oluline detail. Jumal annab rahvale korralduse korjata toitu iga päev vaid selle päeva jagu. Kes igaks juhuks rohkem korjab, saab näha, et ülejääk läheb järgmiseks päevaks roiskuma.
Nagu mõistulood ikka, ei saa siin tõmmata üks-ühele paralleele kõigi meie elu ilmingutega. Jumala sõna ei ole hoidistamise ega talvevarude korjamise vastu. Kõrbes oleks see tegevus tobe, meie kliimas igati mõistlik. Samuti pole loo iva selles, et Jumal meie eest kõik ära teeb ja kõik meile taevast sülle kukub. Isegi selles loos tuli tillukesi mannaterakesi kannatlikult kokku korjata – nõudis vaeva, et neist tillukestest tilgakestest kõht täis süüa. Ning ega vutid ka just jõuluhane-suurused ei ole – nendegi püüdmine ja toiduks valmistamine nõudis tööd.
Loo sõnum ei ole mitte laiskuses, vaid usalduses elu ja Jumala vastu. Sest Jumal on sinuga täna ja homme ja ülehomme. Igas päevas, mis praegu on tulevik ja mis saab peatselt sinu olevikuks. Iga päev saad sa Temaga kõneleda ja Teda paluda. Sa võid julgesti ka nuriseda, võid kurta, rääkida sellest, millest sul on puudus või mis sulle hirmu teeb.
Ja sa saad paluda, et ta avaks sinu silmad ning aitaks näha, kuidas edasi. Mitte viisaastakuplaanina edasi, vaid samm-sammult, päevast päeva. Sest kui homne päev kätte jõuab, siis on Jumal kohal ka selles – ikka seesama, hooliv ja meie heaks tegutsev. Igas päevas, igal hommikul ärgates tuleb meil leida ja vastu võtta uus julgus, uus usaldus. Igale päevale saab küllalt omast vaevast, ja samamoodi ka Jumala kohalolust selles vaevas.
Ent kuidas tulla toime siis, kui me oleme oma eluga kõrbesse jõudnud? Kõrb pole ainult otsatu liiv ja kõrbekuumus. Seda on võimalik kogeda meie oma metsade ja rabade keskel, sest kõrb võib olla meie enda sees – meie suhetes lähedastega või suhtes iseendaga. See võib olla pikk ja vaevaline teekond koos mõne haiguse või haige lapsega. See võib olla perspektiivi puudumine või kadumine. Või taipamine, et aastaid kestnud paarisuhe on muutunud viljatuks nagu kõrb.
Antoine de Saint-Exupéry on kirjutanud: ,,Miks sunnid Sa mind, Issand, minema läbi kõrbe? Ma piinlen nende okaste keskel. Vaja on aga ainult üht märki Sinult, et see kõrb muutuks – et kollane liiv ja horisont ja suur vaikne tuul ei oleks enam võõrad ega juhuslikud, vaid üks suur avarus, milles ma võin ära tunda Sind.“
On vaja vaid üht märki, et kõrb muutuks. Selles taevamanna loos andis Jumal oma rahvale märgi – sel korral oli vaja toitu, et inimesed mitte lihtsalt kõhu täis saaks, vaid et nende silmad lahti läheks ja nad nägema hakkaks. Nad näevad abi ja taipavad, et Jumal tegutseb nende heaks, nii et ka keset kõrbe saavad nad oma kõhud täis.
Jumal tegutseb meie heaks. Tegutseb sinu heaks päevast päeva.
Sa ütled ehk, et ometi on ka praegu küllalt neid piirkondi ja inimesi, kes on näljas. Ka täna. Ja me võime nuriseda, et ,,miks siis Jumal…? Ja kas siis Jumal….?“
Jumal ei tule aga meie sõdasid ja näljahädasid lõpetama ning kõiki meie rumalusi, pahatahtlikkust ja hoolimatust ära klattima ja heaks tegema. See on meie töö ja vastutus. Ei ole nõnda, et meie siin raiskame ja laristame mõõdutundetult edasi ja palvetame, et ,,Jumal, ole kena, peata sina see kliimasoojenemine. Meil on siin raske ennast muuta, aga Sina oled kõikvõimas – pane see asi kuidagi pausile.“
Meie asi on muuta maailm uuesti elamiskõlbulikuks paigaks kõigile inimestele, ning seda nõnda, et me selleks Jumalalt tarkust ja juhatust palume.
Aga seal, kus praegu häda on, on Jumal ligi igaühele, kes Teda appi hüüab. Ja sealgi sünnivad imed – sellised, mida meie eemalolijatena hoomata ei suuda. Sest imed ei sünni sellest, et kõik saab korda. Imed sünnivad inimeste ja Jumala vahelises suhtluses. Ime on see, kui inimene kogeb Jumala ligiolu ja väge. Ime on kõige kiuste leitud rahus, julguses ja suutlikkuses vastu pidada. Ime on see, kui väsinud, löödud, lootuse kaotanud inimene leiab endas jõu ja tahtmise tulevikule vastu minna.
Ja see, mis praegu tundub õudne ja hirmutav, võib tolles päevas, kui see kätte jõuab, olla ometi talutav või vähemalt üle elatav, sest ka selles on Jumal meiega – olgu see siis mõni otsustav töövestlus või eksam, sünnitus või vanadus, lein või üksindus. Hirm tuleviku ees ei muuda mitte midagi paremaks, see vaid halvab meie nägemist ja suutlikkust tegutseda täna, halvab ka märkamisvõime ja tänulikkuse.
Minevikust on samuti abi, kui see toob meile meelde, et Jumal pole meid või meie vanemaid ennegi unustanud. Iisraeli rahvas on põlvest põlve jutustanud oma lastele, kuidas Jumal päästis nad Egiptuse vangipõlvest ning tõi läbi kõrbe välja tõotatud maale. See teadmine on selle rahva jaoks nagu vaimne selgroog – Jumal on meiega. Ta on päästnud ja Ta päästab jätkuvalt.
Hiljuti rääkis üks armas eakas naine, kuidas nad olid Siberisse küüditatud perena sügavas toidupuuduses. Ühel hommikul jagas ema laste vahel ära viimase leivatüki ja lausus, et nüüd tõesti rohkem ei ole. Enda jättis ta päris ilma. Laste päev möödus küllap tavalises rütmis, aga vanemad teadsid, et see oli tõesti viimane leivakild, ja edasi on nälg. Õhtul tuli isa tuppa rõõmust ja hämmastusest säravana, sest kohale oli jõudnud pikka aega teel olnud sugulaste poolt Eestist saadetud toidupakk.
Me igaüks võime meenutada midagi sarnast ka omaenda eluloost, ja kindlasti ka oma esivanemate omast. Neid lugusid tasub elus hoida ja edasi jutustada.
Üle kõige tasub aga edasi anda rõõmusõnumit – sõnumit sellest, et Jumal maailma armastab. Armastab nõnda, et on andnud meie eest oma poja Jeesuse Kristuse. Tänases evangeeliumitekstis ütleb Ta meile: ,,Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ See on meie usalduse alus. See on meie julgus ja lootus. Ta on tõotanud olla meiega, ning toita mitte ainult meie ihu, vaid hinge. See leib mitte ainult ei toida, vaid see päästab meid – päästab ka kurja ja surma käest. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: unsplash.com