Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu. Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle. Matteuse 13:44-46
Kuula jutlust:
Rõõm tuleb meie ellu erinevaid teid pidi. Mõnikord oleme me rõõmuks valmis, lausa ootel. See võib olla kauaoodatud kohtumine armsa inimesega või mõni pidulik sündmus, või lapse sünd… Teinekord tabab rõõm meid ootamatult. Ärkad üles ja tunned ühtäkki, kuidas oled rõõmust ümbritsetud. Päikesetriip toaseinal, rahulik hommik ja mesilaste sumin, imeline õhtutaevas või lihtsalt sinu üle laskuv suur rahu. Seesama rõõm, mis on sulle ligi astunud. Hea, kui me oskame seda märgata.
Jeesus räägib meile täna taevariigist ja selle leidmisest. Rõõm on meile tuttav mõiste, aga mis on taevariik? Midagi maist ega muldset see vast pole. Maistest asjadest saame me ise aru. Taevaseid kirjeldab Jeesus läbi mitmete tähendamissõnade – Matteuse evangeeliumis on seitse erinevat mõistukõnet sellest, milline või mille sarnane taevariik on. Kujuta ette, et sul tuleks selgitada seda, mis on lumi, inimesele, kes pole kunagi seda näinud. Sa peaks seda selgitama väga erinevate võrdluste kaudu, et ta saaks pisutki aimu.
Iga võrdpilt kirjeldab vaid üht tahku, mitte tervikut. Matemaatikas räägitakse puutujatest – need on sirged, mis puutuvad ringjoont ainult ühes punktis. Mida enam puutujaid me tõmbame, seda selgemalt joonistub välja ring.
Täna kuuldud kahe väikese looga kirjeldab Jeesus vaid üht-kaht punkti või tahku sellest, milline on jumalariik.
Esimene lugudest räägib põllu sisse peidetud aardest, mille otsa komistab oma argist, rasket tööd tehes üks põllutööline. Ader takerdub ikka kord kivide, kord juurikate taha, aga seekord lööb ta silme ees särama midagi, mis ei ole hall põllukivi. Umbes nõnda võis end tunda too Saaremaa mees, kes leidis läinud nädalal oma maja põranda alt suure mündiaarde.
Nüüd ongi oluline silmas pidada, et Jeesus ei anna juhtnööre, kuidas leitud varandusega ringi käia. Jätkuvalt räägib Ta jumalariigist. Too põllutööline taipab, et see on hinnalisem kõigest, mis tal seni on olnud – et sellega võrreldes on õigupoolest kõik muu seni oluliseks peetu üpris tühine – ning ta prioriteedid muutuvad. Elu omandab teise värvi ja tähenduse. Veel ei tea ta, mis teda nüüd elus ees ootab, veel ei tea ta, mis muutusi see leid ta ellu toob, aga tal pole kahtlust, et see, mida ta leidnud on, on päriselt väärtuslik ning selle kätte saamine vaeva ja pingutust väärt.
Just niisuguse selgusega võib meid keset argipäeva tabada taipamine, mis on päriselt oluline. Just nõnda murrab mõnikord pilvisest taevast läbi päikesekiir – kasvõi korraks, aga keset talvist sompu mõjub see äratavalt ja elustavalt. Just nõnda võib meid mõnikord tabada rõõm – nii et me pole seda õieti otsinudki, ja ometi ta tuleb. See on taevalik kogemus.
Nõnda võib ellu tulla ka armastus – nii, et me pole seda õieti otsinudki. Tuleb ja muudab elu, annab uue tähenduse nii päevale kui ööle, aastakümnetelegi.
Nõnda võib tulla ka taipamine Jumala armastusest ja sellest, mida see minu elu jaoks tähendab. Jeesus ütleb, et taevariigiga on nõnda, nagu selle leitud aardega, mis täidab leidja suure rõõmuga.
Arvatakse, et Jumala juurde ja kogudusse jõuavad need, kes on elanud läbi midagi põrutavat ja rasket. Elu senised pidepunktid on vankuma löönud, tasakaal on kadunud ja inimene hakkab otsima tuge mujalt. See on tõesti üks tee, mida mööda osa meist Jumala juurde jõuab. See sündmus, mis tasakaalust välja lööb, võib olla haigus või surm või kellestki-millestki ilma jäämine.
Aga see võib olla ka teistmoodi kukkumine – illusioonide purunemine, pettumine iseendas, selgusele jõudmine omaenda senises kõrkuses või tühisuses. See võib olla põrutav, inimest ootamatult tabav arusaamine, et aastad on kulunud tühja taga ajades. See, mis seni ihaldusväärne on tundunud, muutub ühtäkki lepalehtede sarnaseks. Annaks Jumal, et see taipamine saabuks koos aarde leidmisega – mitte nõnda, et absoluutselt kõik siin ilmas hakkaks tühisena tunduma. Annaks Jumal, et meil oleks silmi, et märgata põllusse peidetud aaret.
Tolle põllumehe kohta võib öelda, et ta oli passiivne leidja. Ta ei siirdunud aardeotsingutele, ei tuhninud mööda põlde, et varandust leida. Võib öelda, et see langes talle sülle. Rõõm võib tabada täiesti ootamatult. Siis tasub sellest aga kinni haarata – seda imetleda, seda omaks pidada ja talletada.
Jumala juurde jõudmine ehk taevariigi leidmine võib toimuda aga ka aktiivse otsimise kaudu. Too teine näide kõneleb mehest, kes otsiski ilusaid pärleid – ta tegeles sellega süstemaatiliselt. Ajapikku omandas ta vilumuse eristamaks ehedat sellest, mis on matkitud ja võlts. Ja kui ta leidis selle, mis oli tõeliselt hinnaline, loobus ta kõigest muust. Muud polnud tal siis enam vaja, see ehe ja ilus täitis ta küllusliku rõõmuga.
Ka nõndamoodi tullakse Jumala juurde. Tõukejõuks võib olla mingi konkreetne sündmus inimese elus, mis ajendab mõtlema ja otsima. Aga õigupoolest ei pea selleks, et mõtlema hakata, midagi rabavat juhtuma. Paljud meie seast, kes täna siin on, on jõudnud oma elus sinna maale, et klaaspärlitest pole nagu enam lugu. Hing igatseb seda, mis on päris – millel on püsi ja mis kannab. Et selleni jõuda, on tulnud juurelda ja otsida, mõttemustreid muuta, eelarvamustest loobuda, mõndagi asja – ehk ka iseennast – ümber hinnata, aga see on olnud seda väärt.
Ja selles on rõõmu. See rõõm võib mõne jaoks olla vaikne ja soe, kestev hingeseisund. Aga see võib olla ka puhutine rõõmust tabatud olek. See on ülevoolav rõõm ja kergus sellest, et Jumal on meie juures – et Ta on meid täielikult ja tingimusteta vastu võtnud. Et Tema armastus katab kinni kõik meie puudused. Et Ta ei ole meist kaugel, vaid Tema Vaim elab meie sees. Et Ta on vägev muutma olukordi ja inimesi, isegi meid endid.
Selline taipamine ja sellest sündiv ärarääkimata suur rõõm võib kesta üürikese hetke, aga see muudab meid. See on kogemus, mis kannab ka hallimatel päevadel.
Päevast päeva tahab Jumal kinkida meile oma aardeid. Tema kingitusena tohime vastu võtta lootust ja usaldust, andestust ja vabadust, rõõmu ja rahu. Seda kõike ehk teisisõnu Tema armastust kogedes muutub kõik muu teisejärguliseks.
See ei tähenda, et me midagi muud ei vajaks. Muidugi vajame me elus ka mõndagi ka neist teisejärgulistest asjadest. Jumal teab seda. Aga see, mille poole me sirutume, olgu ometi üle selle. ,,Otsige esiti jumalariiki,“ ütleb Jeesus, ,,ja kõike muud antakse teile pealekauba.“ First things first.
Paulus kirjutab sellest Filipi kirjas võimsalt ja poeetiliselt. Ta pilk on suunatud kõrgustesse:
Ma püüan ära tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuse osadust, saades Tema surma sarnaseks /…/ Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. /…/ Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Filiplastele 3:10-14
Paulus teab juba, mille poole püüelda. Tal on prioriteedid paigas ja eesmärk selgelt sõnastud. Kogu ta elu on sirutumine selle eesmärgi suunas.
Meile võib aga lohutavalt mõjuda, et Jeesus tõmbab taevasest riigist kõneledes paralleeli millegi täiesti maise, lausa mullasega – aare oli peidus keset põldu. See on hästi rõõmustav, julgustav sõnum: taevariik ei ole kusagil kaugel ja kõrgel, taevastes sfäärides, kogetav vaid suurtes pühakodades, kaugetel palverännuteekondadel või eriliselt pühendatute ringkondades. Taevariik on leitav keset täiesti argiseid toimetusi. See on leitav täna, siin ja praegu, ja homme, kus iganes sa siis poleks. Tasub teritada oma mõtlemist ja meeli, tasub avatud meelega küsida ja sama avatud meelega märgata elu enda ümber.
Jumal läheneb meile väga isiklikult. Ei ole üht või kaht õiget viisi, kuidas Teda leida või vastu võtta. Iga leidmise lugu on individuaalne. Olgu selle leidmisega nii, teisiti või kolmandat moodi, on taevariigi kogemine igal juhul ja alati kingitus. Ja mis sama oluline – see kingitus on meile igaühele juba valmis pandud. Jumal on selle eest juba ammu hoolt kandnud. Sest samal ajal, kui meie veel kobamisi otsingutel oleme, on Tema meid juba ammu leidnud. Me ei ole kadunud. Me oleme Tema omad. Andku Tema meile silmi ja südant seda märkama ja taipama, sest seda taibates ongi taevariik otsapidi juba kohal – siin, meie sees ja meie keskel. Aamen.
Õpetaja Annika Laats
Risti kirikus
pühapäeval, 28. juulil 2024
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Meruyert Gonullu, pexels.com