… aga teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest. Kui aga meid meie püüdes saada õigeks Kristuses ometi leitakse patused olevat, kas see tähendab siis, et Kristus on patu teenija? Ei mingil juhul! Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma näitaksin end olevat üleastuja. Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud. Gl 2:16-21
Kes meist ei tahaks elada oma elu õigesti? Olla hea ema või isa ning kasvatada õigesti oma lapsi? Kes ei tahaks võtta elu teehargmikel vastu õigeid otsuseid – astuda õigeid samme, teha õigeid valikuid? Olla õigel hetkel õiges kohas? Või öelda õigel hetkel välja õiged sõnad? Kes ei tahaks olla hea oma töös ning saata elus korda midagi, millel on tähendus? Pere toidulaua katjatena tahaks toita oma peret õigesti – et toitained oleks tasakaalus, toit puhas, ökoloogiline ja mürkidevaba. Me tahame teha asju õigesti.
Aga me ei tea, kas see kõik ikka õnnestub. Me oleme ebakindlad, ja kõhkluste keskel teeb meele rõõmsaks, kui inimesed meid kiidavad. Teiste tunnustus julgustab ja kinnitab. Heakskiit veenab meid, et meie pingutused pole olnud asjatud – järelikult oleme me olnud tublid ja teinud õigeid asju. Järelikult on meie elu õnnestunud. Ometi kipub tunnustust väheks jääma. Like’e võiks alati rohkem olla, nii virtuaalseid kui ka silmast silma saaduid. Tunnustust ei saa kunagi küllalt, kui küsimus on selles, kas me ikka kõlbame. Ja õigupoolest ei taha rahutus hingest kuidagi kaduda, sest kes oleks pädev ütlema näiteks seda, kas ma olen olnud piisavalt hea lapsevanem. Kes selle üle otsustab?
Kuula jutlust:
See, mis on ühe või teise inimese jaoks see ,,õigesti“, on samuti üsna erinev. Ometi tahame me kõik oma elus õnnestuda – õnnestuda abikaasade, lapsevanemate, sõprade ja inimestena. Tahame õnnestuda tööalaselt ja isiklikus elus ning tunda, et me oleme midagi väärt. Et me ei ole mõttetud olevused, kes kaovad siit jälge jätmata.
Me kahtleme, sest elu on tõesti keeruline. Kui inimesed meid kiidavad, siis mõjub see julgustavalt.
Aga veel parem oleks, kui Jumal kiidaks. Tema ju vähemalt teab, kuidas on õige. Ta on ju õigusemõistja, kes näeb täpselt ja selgelt. Osa inimesi kujutab ette, et Ta ongi üks suur korravalvur – et Jumal tegelebki põhiliselt jälgimisega ning saavutuste ja üleastumiste fikseerimisega.
Me kuulsime täna Luuka poolt kirja pandu lugu kahest mehest, kes lähevad pühakotta. Üks neist on tubli ja paljude poolt hinnatud mees. Ta astub Jumala ette ega karda mitte üks põrm. Ta on veendunud, et tema elu on elatud õigesti. Tal on suisa hea meel, et tal see elamine nii hästi välja on kukkunud – ikka palju paremini kui teistel. Ta ei vaata sealjuures Jumalast mööda – ei, ta ju otsesõnu tänab Jumalat selle eest, et ta on teistest nii palju etem, et ta pole niisugune nagu muud inimesed. Need muud – need on röövijad ja abielurikkujad ja üldse ühed ülekohtused inimesed. Ka oma täpselt välja rehkendatud maksud loeb ta Jumalale üles, sest ega nendegi arvestamine pole kerge töö. Nõnda seisab ta teistest inimestest kõrgemal ning vaatab neile alla täis halvakspanu. Vahemaa tema ja nende muude vahel on mõõtmatu, ja ta püüab seda hoida, sest teistsugustega kokku puutudes võib vari langeda ka tema peale.
Tubli mees, eeskujuks paljudele. Kõik paistab olevat parimas korras. Ja ometi ütleb Jeesus, et too mees läks pühakojast ära nõnda, nagu ta poleks Jumalaga kohtunudki. Jumalat pole tal tegelikult vajagi, sest õlalepatsutuse ja kiituse jagab ta endale ise. Aga just seetõttu pole ka Jumalal temaga midagi peale hakata. Jumalal on asja hoopis tolle teise mehega. Too teine, too patune maksukoguja, vajab Teda. Ning imelikul kombel oli just too tölner, kelle Jumal õigeks mõistis. Üks neist põlatutest, kes teadis, et ta elu on poolik ja katkine. Tal ei olnud ette näidata midagi, mis oleks olnud ,,õigesti“. Sellepärast oli tal Jumalat hädasti vaja. Ta ei saanud püsida ilma Jumalata. Ta tõi oma koorma Jumala ette ja palus armu.
Ja Jumal andis armu. Ta võttis tölneri koorma õlgadelt ning too võis minna sealt õndsa ja rõõmsana, täis helgust ja kergust. Ta oli armusaanu.
Paulus räägib oma kirjas täna meile just sellest. Kui õigesti me oma elu ka elada ei püüaks, ei leia me selles kergust ja rahu, kui selles ei ole armulist Jumalat. Omaenese õiguses oleme me üksi iseenesega, üksi oma ligihiiliva, näriva kahtlusega. Või siis üksi oma üleolekuga, teistest kaugel ja kõrgel, suutmata mõista nende olukorda, nende heitlemist, püüdlusi ja valu. Kui me ei taipa, et vajame ise Jumala armu, siis on suur tõenäosus muutuda ise teiste vastu armutuks.
Nii kaua, kui meie silmad on me enda ja oma saavutuste, õnnestumise ja äpardumise küljes kinni, oleme me enesekesksed ega saagi endast vabaks. Viimases leeritunnis küsis üks meie terastest leerilastest, kas tõesti on Jeesus öelnud, et ,,õndsad on need, kes on vaimust vaesed“, või on siin midagi tõlkes kaduma läinud. Tõepoolest, ühe eksitava tähe lisas sellele kreeka keelest tõlgitud lausele 19. sajandil Piiblit redigeerinud akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann, ja see eksitav muudatus on jäänud miskipärast püsima. Jeesus ütleb, et õndsad on need, kelle vaim on vaene ehk teisisõnu – kes ei ole ennast täis. Kui vaim on pilgeni täis ning inimesel on enesestki täiesti küllalt, siis ei ole tema südames vaba ruumi, ning Jumala Vaimul ei ole lihtsalt kohta, kuhu tulla. Jumala vastu võtmine nõuab sisemist revisjoni, suurpuhastust ja alandlikku meelt.
Kui me vaatame üksnes iseenda saavutustele ja tublidusele, siis on meie silmad pidevalt enda peal ning me ei saagi näha, et Kristus on ristil meie koormad juba ära kandnud. Paulus tõdeb, et kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud. See tähendab Jumala armu tühistamist ja selle mõttetuks kuulutamist. Me ignoreeriksime Jumala armastust ja ütleksime, et ,,Aitäh, pole vaja, me saame ise hakkama. Me ei hooli sellest, et Sa oled meile ise ukse avanud.“ Me vaataks sellest mööda. Küünik võib öelda, et me polegi seda palunud. Ja paljude aus vastus oleks ilmselt, et see Jumala armastuseavaldus ei huvitagi neid.
See ei muuda aga tõsiasja, et Kristus on surnud ja üles tõusnud meie, patuste, poolikute inimeste eest – inimeste eest, kes eksivad ja teevad vigu, aga kes võivad sellegipoolest kogeda Jumala armastust. Kristus on ära kandnud ka sinu nurjumised, su pooliku ja puuduliku olemise nii lapsevanema kui kaaslasena, sinu madalseisud ja pettumused, ka su elu kõige kohutavamad hetked ja läbikukkumise. Tema on enese peale võtnud mitte ainult halva, mida me teinud oleme, vaid ka meie kibeduse ja ükskõiksuse, kadeduse ja väikluse. Ta on need meile õlult enda õlgadele võtnud ning ära kandnud. Meie võime need selja taha jätta. Me oleme vabad.
See vabadus pole aga tühi vaakum, sest Kristus on meie koorma asemele andnud seda, mida Tal anda on – Ta on andnud oma õiguse, oma rõõmu ja rahu, oma usu ja lootuse, oma armastuse ja hoole. Need on meie päralt. Enamgi veel, Kristus on iseennast täielikult meile andnud. Meie viletsa, pooliku loomuse on ta ära võtnud ja ennast asemele andnud. Sellepärast ütleb Paulus: ,,Nüüd ei ela enam meie, vaid elab Kristus meie sees.“
Kõik, mis on mu elus poolik ja rabe, saame me Talle üle anda ja lasta Temal elada enda sees.
Kui Kristus elab meie sees ning meie poolikuse asemele on astunud Tema täielikkus, siis ei ole meil põhjust enda ja oma õnnestumiste pärast nii palju põdeda. Kogu oma kujuteldava tähtsuse tohime me Kristusele üle anda. Ja Tema annab meile elu täis oma võimast kohalolu.
Jah, aga mida meil siis kristlastena ikkagi TEHA tuleb? Ei saa ju olla, et me võime nüüd ainult uskuda. See on kriitiline punkt – selle koha peal kipub iga korda armastav moraalne inimene natuke närvi minema. Sest kuhu jääb siis jumalik nõue, kristlik distsipliin ja pühadus? Kas ei kuuluta ma siit kantslist liiga mugavat, ehk isegi lodevat kristlust? Kas ei ole ohtu, et te lähete siit koju rahulolevatena, sest te ju armastate seda maailma ja inimesi ja olete ühed kenad ja lahked inimesed… ning elate oma mugavustsoonis edasi, teades, et Jumala armastus on teile garanteeritud?
See mure ei ole uus. Läbi kristluse ajaloo on sellepärast muret tuntud, et arm võib muutuda odavaks ning puhtalt usu peale ei saa lootma jääda. On vaja tegusid.
Nõnda mõeldes unustame me ära ühe kardinaalse asja. Usk ei ole mugav arvamus. Usk Kristusesse on Jumala armastuse usaldamine, ja sellisena ei ole see ainult või pelgalt usk. Usk on Kristusega üheks saamine ja Tema Vaimu tulek meie sisse. See Vaim kingib meile rahu, aga see ei jäta meid rahule. Jumala Vaim meie sees on reaalselt tegutsev Vaim, mis muudab meid. Usk kui usaldus Headuse ja Armastuse vastu ei ole kunagi ,,kõigest usk“. Usk on passiivne, sest see võtab Jumala käest vastu kõik hea. Ja usk on aktiivne tegutsemine, sest meie asi on seda head ümbritsevaile edasi anda.
Kirikuisa Augustinus on öelnud: ,,See, kes usub ja ennast oma Jumala kätte usaldab, kes laseb Temal kõik oma patud andeks anda ja kõik oma haavad tervendada, kes laseb ennast Tema soojusel sütitada ning Tema valgusel valgustada, see võtab Jumala käest kingitusena vastu ka kõik head teod.“ Kõik need head teod, mida siin elus hea ja õige teha on, tulevad meisse kui Jumala kingitused, mis saavad meie kaudu teisteni voolata.
Ka ristinimestena püüame me teha asju õigesti, püüame taibata õiget teed ja elada oma elu parimal moel. Aga selles püüdes ei ole enam pingsat saavutussurvet, ei hirmu ega arvepidamist. Meil ei pea kõik õigesti välja tulema. Me ei teagi sageli, kuidas on õigesti. Aga me tegutseme armastuses. Me vaatame Jumala peale ja palume, et Tema õnnistaks ja juhiks, et Tema andestaks, et Ta ise parandaks ja õgvendaks, teeks õigeks selle, mis on olnud praguline ja poolik. See saab võimalikuks siis, kui me anname õiguse täielikult Temale ning tunnistame, et meie elu võib korda minna üksnes Tema armust.
Kõik hea ja õige, mis me endagi imestuseks teha tohime, pole siis mitte meie saavutused ja teened, vaid Tema töö meie sees. Aamen.
Annika Laats
Risti koguduse õpetaja
11. augustil 2024