„Armastus on pea alati tegu,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 25. augustil 2024.
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha! Igaüks teist peab austama oma ema ja isa ning peab pidama minu hingamispäevi! Mina olen Issand, teie Jumal. 3Ms 19:1-3
Ära tee liiga oma ligimesele ja ära riisu teda; päevilise palka ära hoia enese käes üle öö hommikuni! Ära nea kurti ja ära pane komistuskivi pimedale, vaid karda oma Jumalat! Mina olen Issand! Ärge tehke kohtus ülekohut! Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt kohut! Ära käi keelekandjana oma rahva seas, ära seisa oma ligimese vere vastu! Mina olen Issand! Ära vihka südames oma venda! Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma! Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast! Mina olen Issand! 3Ms 19:13-18
Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au! Karda oma Jumalat! Mina olen Issand! Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal! Ärge tehke ülekohut kohtus, küünarpuu, kaalu ja vakaga! Teil olgu õiged vaekausid, õiged vihid, õige vakk ja õige kann! Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt! Pange tähele kõiki mu määrusi ja kõiki mu seadlusi ning tehke nende järgi! Mina olen Issand!” 3Ms 19:32-37
Sel nädalal suri seni maailma vanimaks peetud inimene, 117-aastane Maria Branyas Morera. Üks Morera pikaealisuse saladusi olevat olnud, et ta hoidis eemale toksilistest inimestest. Kuulsin seda uudist raadiost. Huvitav oli jälgida ajakirjanike arutelu selle üle, kuidas neist toksilistest hoiduda, ja kas siis, kui need toksilised inimesed üksi jäävad, muutuvad nad toksiliseks iseenda vastu. Huvitavaks tegi arutelu see, et toksilistest inimestest kõneldi üksmeelselt mitmuse kolmandas isikus – nemad, need toksilised inimesed, kes võivad meie elu mürgitada. Nõnda kõneleme me ka teistest imelikest ja ebameeldivatest kaaskodanikest – need teised seal, ajupestud või piiratud vms. Iseennast me reeglina selliste inimeste kilda ei arva – et meie oleksime need. Mina, toksiline inimene. Mina, ajupestu. Mina, piiratud intelligentsiga või empaatiavõimetu inimene. Endast ei arva keegi nõnda.
Isegi presidendi roosiaia-kõne, mis polnud minu hinnangul küll mingi pidupäevakõne, rääkis pigem nendest teistest, kes asju valesti teevad ja rahvast rappa juhivad. Ülejäänutel on võimalik nende peale näidata näpuga ning enesekindlalt oma eluga edasi minna.
On hea, et Pühakiri asetab me ette otsekui peegli, mis aitab ausalt endasse vaadata ja meelt parandada. Täna seatakse see peegel meie ette 3. Moosese raamatu vahendusel. See raamat, mis on muudes keeltes tuntud rohkem Leviticuse ehk Preestrite raamatu nime all, sisaldab endas rohkesti elukorralduse eeskirju. Need kujunesid välja väga pika aja jooksul ning pandi kirja jupphaaval umbes kahe ja poole aastatuhande eest. On märkimisväärne, et see tekst ei ole kriitika ega moraalilugemine. Meie ees on juhtnöörid selle kohta, kuidas elada kooskõlas Jumalaga; see aga tähendab omakorda kooskõla ümbritseva maailmaga, kooskõla ligimestega ning kooskõla iseendaga. Ikka selleks, et elu lonkama või lappama ei läheks. Sest lonkama hakates võid sattuda nõiaringi, millest on raske välja tulla.
Ja ometi pole need lihtsalt kimp juhtnööre. Olulisemad kui need nöörid on siinne juhtlõng. Punase niidina läbib seda teksti sedastus: ,,Sest mina, teie Issand, olen püha.“ Elage nõnda, sest mina, teie Issand, olen püha.
Hea küll, Jumal on tõesti püha, muidu ei oleks meil mõtetki kõneleda Temast kui Jumalast. Kuidas on see aga seotud meie eluviiside ja elukorraldusega? Meie elu on ju üsna argine. Vaid mõnede pühade aegu, nt jõulupühade paiku, ning ehk ka Vabariigi aastapäeval, püüame toimetada teisiti – püüame luua ilu ja harmooniat ning olla eriliselt soojad ja head.
Ent Jumal ei kõnele meile siin pühalikest päevadest või sündmustest. Ta tahab, et meie oleksime pühad. See on üleskutse meile – ,,olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!“ Miks meie, kuidas meie? Me oleme tavalised inimesed, mitte mingid pühakud. Me tahaks elada oma tavapärast elu – võib-olla natuke paremini kui eile ja üleeile, aga pühakuks saamine meie plaanidesse ei passi. Ja ega me ei kõlbaks ka.
Pealtnäha pole neis juhtnöörides midagi üle mõistuse käivat. Tegemist on kümne käsu laiendusega igapäevaelu tarvis.
Vaatame neid aga teraselt ja järgemööda. Kohe alguses kõlavad kaks tuttavat käsku: meil tuleb austada oma vanemaid ning pidada Jumala hingamispäeva. Mõlemad käsud tugevdavad inimeste-vahelist ühendust, sest Jumal ei taha, et inimene üksildaseks jääks. See puudutab väga selgelt ka meie praegust aega, sest inimeste-vahelised suhted sünnivad kuidagi vaevalisemalt, ning need, mis on, jäävad hapramaks. Meil pole mahti päriselt koos olla, päriselt üksteist kuulata.
Piibel räägib meile osadusest, ühiskonnast, kus peetakse silmas igaühe õigust ja väärtust, kus üks ei ole teisest parem oma staatuse või jõukuse tõttu, kus hoitakse üksteist. Kus see õnnestub, seal peegeldub Jumala pühadus vastu ka ühiskondlikus elus.
Usk Jumalasse ning pühadus ja vagadus tunduvad millegi väga isiklikuna, ning on ehk ootamatu kõneleda selles kontekstis ühiskonnast. Mis seos on minu usul ühiskonnaga? Ent meie usk avaldub meie tegudes. Usk ehk suhe Jumalaga tahab saada konkreetseks armastuses. Armastus on aga pea alati tegu. Mõnikord võib armastus olla ka õigel hetkel öeldud sõnum või pilk või hoiak, aga ka sellisena mõjub see aktiivse teona, olles midagi konkreetset ja kogetavat.
Tänane tekst tuletab meile meelde, et on nii mõndagi, mis võib meie omavahelist osadust ja ühiskonna sidusust hävitada. Seda teksti võib enda jaoks visualiseerida nõnda, nagu avataks meie ees mürgiampullide kapp ja Jumal näitaks meile üksteise järel neid ampulle koos hoiatusega, et me neid ei avaks – et me ei laseks mürgil lõhkuda ja laastada inimestevahelisi suhteid ja osadust.
Võtan minagi siis ettevaatlikult neid ampulle kätte ning jagan sinuga seda, mis siin kirjas on.
1. Ära suru oma tahtmist jõuga läbi, ära survesta, ära tee liiga oma ligimesele, ära riisu teda!
2. Pane tähele nõrgemaid, et me neid ühiskonnas ära ei unustaks, kõrvale ei tõrjuks ega halvustaks. ,,Ära pane komistuskivi pimedale,“ vaid tee kõik, et tal oleks ligipääs sellele heale, millele pääsed ligi sina. Nii palju on selles osas veel tegemata – me ise oleme veel otsapidi pimedad nägema seda, mis tunne on ühes või teises olukorras nendel, kelle stardipositsioon on kehv ja vaevaline. Hoia ja toeta nende väärikust ning aita kaotada barjääre, mis neid teistest lahutavad.
3. Ära tee ülekohut. Ole õiglane, mitte erapoolik. Kõige parem, kui me suudaksime üldse olla inimeste üle kohut mõistmata. Las see jääb kohtunike pärusmaaks. Mõnikord ei saa nemadki hakkama, sest seadused on nõrgad või vildakad. Viimselt on kohtumõistmine aga Jumala käes. Tema kaalud on õiged ja õiglased.
4. Ära ole keelekandja, ära räägi inimestest halba. Hoidu kuulujuttude ja libauudiste levitamisest, sest need lõhestavad ja tekitavad segadust, külvavad viha ja usaldamatust. Kui võrratult parem on taotleda tõtt armastuses, kui palju parem on püüda käänata asju pigem kasvõi õige pisut hea poole.
5. Ära kanna oma südames viha! Kui sa oled pidanud kannatama ülekohtu ja ebaõigluse käes, siis proovi sellest ülekohtutegijaga rääkida. Ehk õnnestub kohe küsida, mida ta silmas pidas? Miks ta ütles või tegi nii? Ütle, et sa tahaksid temast paremini aru saada. Ära lase vihal kasvada kättemaksuks ja kibeduseks või raevuks. Püüdle lepituse ja lahenduste poole, ära lase oma südamel mürgiga täituda.
6. Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au. Seegi ei kehti üksnes ühistranspordi kohta. Austa eakaid, ära ignoreeri nende kogemust, ära vaheta seda dr Google’i nõuannete vastu. Kuula, pane tähele ja õpi neilt. Vananemine on osa elust. Isegi suremine on osa elust. Jumalanäoline maailm on see, kus on võimalik elada väärikalt kõige viimase hingetõmbeni välja.
7. Ja viimaks ehk raskeim kõigist – armasta võõrast nagu iseennast.
Kõik see on kokku võetud kuldsesse käsku, mis hõlmab endas kõiki juhtnööre ja reegleid: „Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.“ See on käsk, mille seadis üle kõige muu Jeesus ise.
Selles jumalikus seaduses on kolm osapoolt: on Jumal, on ligimene ja oled Sina ise. Kõik need kolm vajavad tähelepanu. Kui neist üks välja jätta, on kisub elu kiiva. On olnud aegu, kui on üle kõige rõhutatud Jumala armastamist. Mõnel teisel ajal on kilbile tõstetud ligimesearmastus ning unarusse jäänud need teised kaks. Tasub pisut mõelda, kuhu kaalukauss tänaseks kaldunud on. Kui raamatupoodide riiuleid vaadata või pilk sotsiaalmeedias levivatele pakkumistele heita, siis näib kangesti, et põhirõhk on sellel, et me iseennast armastaks. Ka see on väga oluline – see on ju üks kolmest tugisambast. Aga võib-olla on raamatupoe riiulid pisut ebaproportsionaalselt eneseabi poole kaldu. Teiseabi-nimelist sektorit on seal vist raske üles leida.
Enese- ja ligimesearmastus käivad väga tihedalt käsikäes. Täpsem oleks võrrelda seda käimisega. Sa ei saa ühe jalga kõndida, aiva ühe jalaga samme astuda. Sama loomulikult võiks meie elus olla paigas ka enese- ja ligimeseabi. Need täiendavad teineteist, üks ilma teiseta ei pea vastu.
Ja tegelikult lähtuvad mõlemad need armastused sellest kolmandast – Sinu ja Jumala vahelisest suhtest. Meie minapildi paneb imeliselt paika see, kui me tunneme ära, millise pilguga Jumal meid vaatab. Kui Tema lausub, et Sa oled piisav, ning sa seda usaldava südamega vastu võtad, võib selle mõju olla tuhandekordselt suurem kui selle pidev iseendale kinnitamine.
Nõndasamuti õpime me ligimest armastama siis, kui me taipame, millise pilguga Jumal teda vaatab – teda, kes võib olla meist väga erinev, teda, kes on meile suisa võõras. Või teda, kelle olemasoluga me nii harjunud oleme, et ei oskagi enam näha temas imelist, jumalikku kingitust.
Kas pole nii, et teoreetiliselt on siin kõik arusaadav, kena ja selge. Ja ometi ei õnnestu meil elus kõik kaugeltki nõnda, nagu me teoorias tahaks. Ja kui päris aus olla, siis tunduvad need nõuanded kohati eluvõõrad. Kuulata kena, aga praktiliselt võimatu rakendada ka oma isiklikus elus, ühiskonnast rääkimata. Jeesus, Jumala Poeg, elas nõnda. Ja vaadake, kuhu seda Ta lõpuks välja viis. Ta löödi risti.
Mis me nüüd teeme? Kas jääme selle juurde, et kuulutame selle õpetuse eluvõõraks ning heidame kõrvale? Või teeme näo, et meil tuleb see hea pingutuse korral välja? Olge ausad, tegelikult ju ei tule. Me ei suuda, ei jaksa elada püha elu. Nii on – iseenese jõust me seda ei saagi. Oma jõust seda teha on sama lootusetu üritus nagu püüd luua igiliikurit – masinat, mis omaenese jõust, oma energiast edasi liiguks.
Olge pühad, sest mina olen püha, ütleb Issand. Kogu püha elu ehk Jumala, maailma ja iseenesega kooskõlas oleva elu eelduseks on see, et me elame ühenduses oma Jumalaga. Teisiti pole see võimalik. Meie pühadus saab lähtuda üksnes püha Jumala kohalolust. Nii nagu päikese käes olles või tule ligiduses istudes muutume me soojaks, muudab Jumala kohaolu meid pühaks. Me oleme pühad, sest Jumal pühitseb meid.
Sina oled püha. Ja Tema vägi sinus saadab korda seda, et sa elad püha elu – teed seda, mis on Jumalale meelepärane, ning kooskõlas maailma ja Sinu enda sisima olemusega. Sa elad elu, mis on kooskõlas armastusega. Kas see on raske? Ma kahtlen, kas kooskõlas elamine on raskem kui pidevas ebakõlas elamine. Kindlasti pole see hõlbus elu, aga … milline oleks? Ja igal juhul on see ilus, püha, õnnistatud elu.
Nimetasin jutluse alguses vajadust meeleparanduse järele. Meeleparandus ei ole mingi pisiremondi tegemine, vaid oma südame ja palge pööramine Jumala poole. Kreekakeelne vaste sellele sõnale on metanoieite. See tähendab mõtelge järele. Laske oma mõtetel minna kaugemale ja kõrgemale sellest, mida te seni olete mõtelnud. Meeleparandus ei tähenda, et me püüame käsunõuete täitmisel senisest rangemad olla. See ei tähenda ka, et sa lisad juba ettekirjutatud nõuetele lisaks vabatahtlikult juurde veel uusi kohustusi. Meeleparandus on enda täielik usaldamine Jumala hoolde, tagasipöördumine algusesse, sinna, kust me tuleme – Jumala ligidusse.
Ennekõike on meil tarvis just seda – hoida ennast Jumala ligi. Hoida Issandat oma silme ees nagu tähte, hoida Teda oma südames nagu suurimat varandust. Siis ei ela ega tegutse enam sina, vaid elab ja tegutseb Kristus sinu sees – Tema ja Ta vägi, Tema rõõm ja rahu, armastus ja pikk meel.
Temas ja Tema läbi oled sa püha. Nõnda saab pühitsetud kogu su elu, ja maailm saab täis Tema au. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Matt Collamer, unsplash.com
,,Kohtasin Michaelit Bostoni metroojaamas. Ütlesin talle, et mulle meeldib tema silt. ,,Oluline on, mida see sulle tähendab,” vastas ta. Ma küsisin, mida see talle tähendab. ,,Heateo tegemist või lahkuse väljendamist teise inimese suhtes, ilma midagi vastutasuks ootamata,” ütles Michael. Mulle meeldib võõraste poole pöörduda, ükskõik kus ma ka ei viibiks. Nendega rääkimine ja nende kuulamine õpetab inimesi tundma ja mõistma, kui sarnased me kõik oleme. Täpselt nagu Michael, otsime me kõik inimlikku lahkust,” kirjeldab fotograaf oma fotot.