„Kõik, kes me tööl käime, teenime raha. Ja raha kohe tahab, et me just teda teeniks. Aga kui sa raha teenid, siis vaata, et sa tema orjaks ei saa. Pühakiri ütleb, et sulle on parem, kui sa teenid Jumalat. Teisisõnu – su hingele on parem, kui sa teenid kõike seda, mis on jumalik – milles on headust ja ilu, õigust ja tõde,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 8. septembril 2024.
Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat. Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast. Mt 6: 24-34
Muretsesin viimastel päevadel tublisti, kas ma ikka jõuan selle jutluse valmis. Tööd on olnud palju. Erilist muret valmistab raha leidmine vana koolimaja katuse vahetuseks ja Priale projekti kirjutamine. Üks mure lahenes küll ära – Reino aitas teha ehitusprojekti põhjal tööde loetelu. Nüüd on vaja muretseda kolm hinnapakkumist. Ja siis muidugi see suurim mure – kas me saame sellele projektist kasvõi osaliselt toetust. Lisaks olen muretsenud oma laste pärast – üht kimbutavad viirused, teine on kaugel maal reisil. Õnneks ei ole pidanud muretsema igapäevase poeskäimise ja toidutegemise pärast, sest ema on veel maal meie juures ja muretseb selle eest, et toit oleks laual. Vist igaüks meist suudaks läinud nädala kohta sellise ülevaate anda – kõik see, mille pärast me oleme muretsenud ja millepärast tuleb jätkuvalt muretseda.
Tänases jutlusetekstis kasutab Jeesus tegusõna muretsema ka pea igas lauses. Tema aga ütleb: ärge muretsege, miks te muretsete… pole tarvis muretseda. Kas pole see mitte kerglane ja eluvõõras jutt? Jutt, mis tekitab protesti igas vastutustundlikus ja toimekas inimeses, kes sellesse teksti süveneb ja neid sõnu tõsiselt võtta püüab. Sest kuhu me nõndamoodi välja jõuaks, kui me käed rüppe laseks ja lillekeste kombel elama hakkaksime? Sellel protestil on kahesugused juured: esiteks meie reaalsustaju – sest selline elu on võimatu! – ja teiseks meie moraalitunne – sest selline elu oleks kerglane! Kogemus ja südametunnistus kinnitavad, et meil tuleb hoolt kanda ja muretseda nii iseenda kui ka oma lähedaste eest.
Kuula jutlust:
Kui pealiskaudselt lugeda, võib tõesti jääda mulje, et Jeesus kutsub meid üles olema muidusööjad. Tekst räägib aga ilmselgelt muust. Mitte ,,ärge tehke tööd nagu linnud või lilled“, vaid ,,ärge muretsege“.
Kõigepealt tuleb ära klaarida üks keeleline eripära. Teadupärast on muretsemisel eesti keeles väga palju erinevaid varjundeid. Mõnikord võib muretsemise lauses rahulikult välja vahetada hoolimise, saamise, hankimise või toomise vastu. Ma muretsesin turult kala, sina muretsesid talveks küttepuid, Tiina muretses kõigepealt lapsed ja pühendus seejärel õppimisele, ja nõnda edasi.
See muretsemine, millest siin tekstis juttu, on seotud murega, mille varjus luurab hirm ja ebakindlus. Uuemates inglisekeelsetes tõlgetes on kreekakeelset verbi tõlgitud don’t be anxious about. See on ängistav, ärevust tekitav mure, mis ei anna asu ega luba märgata tänast päeva – ei linde taeva all ega lilli väljal. Linnud ja lilled muutuvad sellise mure varjus tiluliluks, millele ei ole võimalik tähelepanu pöörata, sest inflatsioon on kõrge ja tarbijahinnaindeks tõusis augustis mullusega võrreldes 3,2%.
On tõsi, et ajad on keerulised, ja meil tuleb ühel või teisel kombel püksirihma koomale tõmmata. Ilmselgelt on üha rohkem neid, kes vaatavad homsesse päeva mureliku pilguga. Mitte mingil juhul ei taha Jeesuse sõnad või see jutlus neid probleeme olematuks või tühiseks kuulutada.
Jeesus elab vaeste ja viletsate keskel, Ta on üks nende seast. Ta teab, et neil on raske ning mõistab neid. Ta teab, et mõnel päeval lähevad kalamehed koju tühjekäsi ning perel polegi suurt midagi lauale panna. Nad teevad rasket tööd ja tasu on närune. Jeesus tunneb nende häda. Nende poolel Ta seisabki, nende eest Ta kõnelebki, heites rikastele ette ülbust ja hoolimatust. Jumal on tulnud aitama neid, kelle õlgadel on koormad kanda. Mitte kusagil, mitte iialgi ei pisenda Ta meie vaevu ega naeruväärista neid. Aga Ta tahab, et need koormad meid maha ei murraks, et mure meid alla ei neelaks.
Muresid on mitmesuguseid. Mõnikord oleme me mures käesoleva olukorra pärast. Laps on jäänud haigeks, palavik on kõrge ja köha kuiv. Meil on mure ja me otsime viise, et teda aidata. On vaja palavikualandajat, võib-olla ka viinakompressi.
Muretseda tuleb ka sellepärast, mis pole veel käes. Meie kliimas on igati arukas valmistuda talveks: teha hoidiseid, soojustada maja, kutsuda enne küttehooaega korstnapühkija. Vaatamata imeliselt soojale sügisele ei jää talv tulemata.
Siis on veel asju, milleks me valmistume, lootes ise, et need kunagi kätte ei jõua. Igati arukas on koostada kriisiplaane ja vaadata üle oma kriisivarud, et ootamatusteks valmis olla. Kriisideks valmistumine on sama mõistlik ja vajalik, nagu ka mõõdukas tervise eest hoolitsemine ja immuunsüsteemi tugevdamine. Ohte on mitmesuguseid, valmistuda tuleb. Aga muretsemine meid ei aita. See, millest Jeesus meid hoida ja hoiatada tahab, on alaline hirm kõige selle ees, mis võib juhtuda või mis võib otsa saada.
Me tunnistame elu reaalsust, me teame, et on haigusi ja hävingut, me teame, et kõike me sureme ükskord ära. Ja me teeme, mis me saame – teeme täna oma parima. See on meie vastutus, meie kohustus ka nende ees, kes meie hoolde on antud. Samamoodi on aga meie vastutus mitte lasta ennast hirmul alla neelata.
Miks Jeesus muretsemise vastu nii pikalt sõna võtab? Kas see pole siis meie eksistentsi loomulik osa? Kas just ettevaatlik, muretsev hoiak pole päästnud meie esivanemaid? Siiski vist mitte, sest mure ja hirm ei lase selgelt mõtelda. Pealegi on näriv mure üsna ebatervislik. See kurnab keha ja vaimu.
Hirm ja mure halvavad ka loovuse. Need ei lase näha võimalusi meie ümber. Muretsemine on pinge, see röövib meilt nii palju jõudu, et ei lase otsida lahendusi. Mure tekitab tunde, et pole ei väljapääsu ega abi. Ja me keerdume üha enam sellesse, mis meid sööb ja hävitab.
Tõsi on see, et jumalavastastel jõududel on selle üle ainult hea meel. Pean siinjuures silmas kõike seda, mis meid laastab ja lammutab. Kui Jumal tahab, et me oleks rõõmsad ja vabad, siis need jõud, mis meid Temast eemale kisuvad ning Tema vastu räägivad, ütlevad, et rõõmus olla ning Jumalat ja elu usaldada on rumal ja vastutustundetu. Neil jõududel on hea meel sellest, kui me kramplikult rabeleme, endasse sulgume ja üksnes oma jõu peale loodame – kui me hirmu tunneme, kui me ainult materiaalses oma pääseteed näeme.
Olgu igaks juhuks veel kord öeldud, et Jumal ei halvusta seda, mis on maine. Kuidas Ta saakski, kui Ta on ise kogu selle maailma looja. See on Tema looming, Tema on seda tahtnud ja selle ellu kutsunud. Maine on ilmselgelt vajalik – meil on vaja süüa, on vaja riietuda, on vaja maksta oma maksud ja tasuda elektriarved.
Küsimus on selles, kus on meie fookus ja mis on meie prioriteedid. Või milline on meie suhe rahasse. Tiiu juhtis tähelepanu sellele, kui vahva on see eesti keel. Kõik, kes me tööl käime, teenime raha. Ja raha kohe tahab, et me just teda teeniks. Aga kui sa raha teenid, siis vaata, et sa tema orjaks ei saa.
Pühakiri ütleb, et sulle on parem, kui sa teenid Jumalat. Teisisõnu – su hingele on parem, kui sa teenid kõike seda, mis on jumalik – milles on headust ja ilu, õigust ja tõde. Sulle on hea, kui su süda ripub headuse, ilu, õiguse ja tõe, ning mitte raha küljes.
Tuleb panna tähele, et see, millele me pühendame suurema osa oma energiast ja hoolest, hakkab paratamatult täitma meie mõtteid ning tõrjuma välja muid mõtteid, igatsusi ja rõõme. See, mis meil üha peas keerleb, kipub muutuma meie ebajumalaks ehk väeks, mis võtab koha sisse meie südames. See võtab meie üle võimust.
Jeesuse kõneleb mammona teenimisest. See sõna tuleb aramea keelest ja tähendab rikkust või varandusi. Sellega kirjeldati ka materiaalsete rikkuste alandavat mõju inimesele. Keskaegsed autorid kujutasid Mammonat sageli kui kurja deemonit või jumalust. Ja inimene võib selle ebajumala vangi jääda. Luther ütleb, et sinu jumal on see, mille küljes sa oma südamega ripud ja millele sa loodad – see, kellelt sa loodad kõike head. Meie häda on selles, et me kipume uskuma, nagu võiks rohkem rikkust, asju või elamusi, või mingid fondid, sambad ja tootlus tagada meile heaolu ja õnne. Et just nendes ongi meie lunastus ja pääsemine.
Aga isegi kui seda kõike on, tundub seda olevat veel natuke liiga vähe. Võiks olla rohkem. Ja kui on, siis ei tea me ikkagi, kas see kestab. Kas me saame hakkama?
Läinud nädala piibliringides tõdesime, et meie ühisosaks on mure oma laste pärast. Ent lisaks on üks suur ja universaalne hirm häbisse jääda või kuidagi läbi kukkuda. Me ei karda tegelikult ju päriselt nälga jääda – mõni hea sõber või sugulane ikka ju on ning sotsiaalsüsteem ei lase ka päris nälga surra. Aga oleks kohutav langeda abivajaja rolli, oleks nii õudne olla see, keda haletsetaks. Peaaegu sama hirmus oleks sund võtta vastu mingi töö, mis oleks allapool meie kvalifikatsiooni ja kogemust… On hirm jääda kuidagi oma sõpradest maha, tunda piinlikkust, kui endal ei ole rääkida nii põnevatest ja kaugetest reisidest, on hirm, et pakud oma lastele liiga üksluist elu, kus neil jääb kogemata nii palju sellest, mida see maailm pakub. On mure, kas me oleme head lapsevanemad või mitte nii head kui peaks, ja veel tuhat ja üks muud muret nii praeguse kui tulevase pärast.
Jeesus aga seisab rahvahulkade keskel mäenõlval, vaatab neid sooja ja sõbraliku pilguga ja lausub: ,,Ärge muretsege, … sest kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“
Jeesuse jutt on provokatiivne, sest me peame ikkagi muretsema ka. Tema meenutab meile aga seda, et tegelikult ei õnnestu meil ka parima pingutuse korral oma olemasolu kindlustada. Ja see muudab suure osa meie muretsemisest mõttetuks. Ta teab ja tunneb meie koormaid, aga Ta meenutab meile, et meil ei tule neid üksi kanda. Me ise ei suuda nagunii luua ei vett, ei midagi sellest, millest me tegelikult elame. Me teeme tööd, aga töö tegemiseks vajalikud eeldused tulevad ikkagi Tema käest. Urmas lossib täna sadamas laevu, ja muretseb perele leiva lauale, aga kõik see vili, mis laevadele läheb, on kasvanud viimselt ikkagi Jumala armust.
Linnud ja lilled pole toodud meile eeskujuks mitte selleks, et me hakkaks logarditeks. Jeesus osutab lindudele ja lilledele ning tuletab meile meelde, et kui Jumal isegi nende eest hoolt kannab, siis kuidas saaks Ta unustada oma lapsi.
Selle valgel meenuvad kõik need Piibli kirjakohad, kus Jeesus kehutab meid saama otsekui lasteks, sest niisuguste päralt on jumalariik. Väikesed lapsed on nagu linnud ja lilled – nad ei muretse. Nad usaldavad oma vanemaid ja teevad oma tegemisi, kartmata homset.
Ja ikkagi võivad Jeesuse sõnad tunduda nii abstraktsete ja kaugetena, sest igaühe elus võib olla tõsiseid muresid. Neid ei saa niisama ära pühkida või otsustada, et hea küll, ma püüan nüüd mõelda positiivselt.
Jeesus ei kehuta meid positiivselt mõtlema. Ta soovib meile head ja tahab, et me usaldaks kõik Jumala kätte. Iseäranis kõik selle, mida me ise muuta ei saa. Ja Ta kinnitab, et Jumal kannab hoolt meie eest. Ka see ei ole mingi kerglane lohutus, et kõik saab korda, kõik läheb hästi. Aga sa võid päris kindel olla, et Ta kannab sinu eest hoolt. Sina ava oma pihud ja usalda. Lase lahti, see tähendab anna oma mured palves Jumala kätte.
Sest see, kes siin Mäejutluses kõneleb – ja pealtnäha nii kerglast juttu räägib – on seesama Jeesus, kes mõne aja pärast meie eest risti löödi. Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele: ,,Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest – kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“ (Rm 8:32) Kui Jumal on loovutanud meie heaks parima, mis Tal anda oli, siis miks peaks Ta jätma meid hätta kõiges muus?
Ja seepärast võta tänasest enesega kaasa see võrratu salm, see reegel oma eluks: ,,Otsige esiti jumalariiki, ja kõike muud antakse teile pealegi.“ See on see üks asi, mille pärast muretseda ehk mille eest kogu südamest hoolt kanda.
Mida see tähendab? Jumalariik on seal, kus valitseb Jeesus. Jumala riik levib seal, kus me elame usalduses Jumala vastu ning otsime ja teeme Tema tahtmist. Kui meie taotleme seda, mis on õige ja hea, ning me püüame seda teoks teha, siis kõige muu eest kannab Jumal ise hoolt. Kõik muu, mida me oma eluks vajame, tuleb meie ellu ühel, teisel või kolmandal kombel, nõnda, et me mõnikord seda ei märkagi. Just selles on võti: et me võtame oma orientiiriks Jumala, Tema headuse ja armastuse, õigluse ja tõe. See hoiab meid vabaduses, nõnda et me ei lange murede võrku – me pöörame pilgu neilt hirmudelt ja ähvardustelt ära Kristuse peale ja järgime Teda kui tähte.
Otsige ja taotlege Jumala riiki, et Jumala armastus saaks iga päev levida, puudutada ja kõnetada inimesi meie ümber ning tervendada katkiseid inimsuhteid. Taotlege lepitust, taotlege üksteisemõistmist ja rahu. Edendage õiglust, saage selle eestkõnelejaiks nii oma kodukohas kui ka kogu maailmas, et need, kes päriselt janu ja nälja käes kannatavad, ei peaks muretsema oma laste ja enda elude pärast. Hoidke oma südamed Jumala küljes ning kandke edasi Tema valgust. Ja usaldage, et kõike muud annab Tema pealegi. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja