„Jumalal ei ole vaja meie religioosseid mantraid, kaunilt seatud sõnu, vormeleid ega vagasid liigutusi, vaid Ta tahab, et me osutaks halastust. Sest igal ajal ja igas kultuuris on oma alandatud, kodutud ja tõrjutud, näljased ja üksildased hinged. Võib-olla vaatad sa oma igapäevases ümbruses ringi ning mõtled, kust neid vaeseid, näljaseid ja kodutuid siis leida. Sinu kontoris või jõusaalis neid justnagu poleks. Aga mine tea, võib-olla siiski on, sest üksindus ja äng jälitavad meid ka seal,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats lõikustänupühal, 13. oktoobril 2024.
Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke. Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga. Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal. Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?
Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!”
Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust. Jesaja 58:3b-11
See Pühakirja tekst tundub olevat lõikustänupüha jutlusetekstiks sattunud eksikombel. Eeldada võiks kas mõnd ilusat, taevast ja maad ning loodu ilu ja head Loojat ülistavat psalmi, või siis näpuviibutust, et me ei oleks ahned – manitsust tänulikkusele.
Tõepoolest on see päev meie tänupüha. Läbi sajandite on me esivanemad tulnud lõikustänupühal kirikusse, tuues kaasa oma põlluande ja viljavihke – nii viljakatel aastatel kui ka ikalduse ajal on nad pöördunud Looja poole. See päev on olnud ka imestamise päev – et seeme on tärganud, et ühest seemnest on saanud terve viljapea.
Jumala loodu on tõepoolest imeline. Piibli alguspeatükis räägitakse sellest, kuidas kõik, mis Tema lõi, oli hea. Inimene, kelle Jumal lõi enese näo järele, oli osa sellest täiusest – ka tema oli loodud elama harmoonias iseenda, oma kaasinimese ja oma Loojaga.
Aga selle olukorra oleme me kaotanud ning me kaotame selle ikka ja jälle. Tollest algsest laitmatust loodust, suurepärasest ja võrratust on saanud maailm, mis ägab ja on iga kandi pealt liigestest lahti. Ja selles maailmas elab jumalanäoliseks loodud inimene, kelle hing on rabe ja rahutu. Me igatseme puhtuse, headuse ja kõrguste järele, aga me ei küüni nendeni. Leeris käinutele on juba tuttav see Ameerika teoloogi Reinhold Niebuhri võrdlus: ta võrdleb inimest linnuga, kelle tiivad on juba ammuilma kärbitud, nii et ta ei tea, ei usugi enam, et tal need kunagi olid. Ja ometi on tema hinges säilinud ähmane mälestus sellest, mis tunne oli lennata. See lugu aitab mõista, mida tähendab meie tunnistus, et me kõik oleme patused inimesed.
Patt ei ole moraalikategooria. See on realistlik tõdemus sellest, et me ei ole need õnnelikud ja vabad olevused, kelleks Jumal meid oma hea plaani kohaselt lõi.
Tänane lõikustänupüha piiblitekst räägib aga mitte täiuslikust, vaid katkisest maailmast: sellest, kus on ülekohtuseid ahelaid ja inimeste ehitatud vaheseinu. Siin on rõhutud ja näljased hinged, kodutud ja alastiolijad. Siin on näpuga näitamist, nurjatut kõnet ja alandamist. Siin on õigussüsteem, milles ei maksa sageli mitte õigus või õiglus, vaid see, kellel on rohkem võimu ning jõukust, et palgata tugevamaid advokaate. Siin on pimedust, millega silm sedavõrd kohaneb, et hakkabki seda normaalsuseks pidama.
Kõige selle keskel oleme me liimist lahti ning tunneme, et oleme kaotanud sideme iseenda ja kaasinimese ning olemise lättega.
Seda võõrandumist on inimene tajunud läbi aegade ning on otsinud sellest väljapääsu. Üks lahendus on selle tõsiasja eest põgeneda, seda eitada ja tegutseda nii, et elu tunduks talutav. Sageli tähendab see tegelikkuse salgamist. Me peidame pea liiva alla, mängime mingit mängu või etendame midagi sellist, mida avalik arvamus heaks kiidab. Igaks juhuks hoidume me sügavalt enda sisse vaatamast, ja veelgi turvalisem on, kui me ei vaata ka enda ümber. Toimugu seal laias maailmas, õnnetutes peredes või hooldekodudes, mis seal toimub – peaasi, et mu oma asjad oleks enam-vähem joone peal.
Vahel aga hakkab midagi me sees kripeldama. Selle rahutuse leevendamiseks on erinevaid meetodeid. Kahtlemata on vahendeid ja viise, mis aitavad meil seda võõrandumist ületada, et leida taasühendus enda ja olemisega. Osad pealtnäha kenad meetodid või praktikad võivad muutuda aga lihtsalt vaimseks eneserahuldamiseks, millega oma südametunnistust vaigistada. Nõnda räägib Jumal prohvet Jesaja suu läbi karme sõnu omaaegsete vagade paastujate vastu: „Vaata, oma paastupäeval te teete mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke. Te paastute riiuks ja tüliks, ja et lüüa õela rusikaga. Te painutate oma pead nagu kõrkjad ja teete enesele aseme kotiriidest ning tuhast. Kas seda te nimetate paastuks ja Issandale meelepäraseks teoks!?“
Igasuguste vaimsete praktikate või traditsioonide varjus võib redutada ebainimlikkus. Mujal maailmas laiutab see sageli varjamatult ja seda on kergem ära tunda. Sellest ohtlikum on hoolimatus ja egoism, mida varjab vagaduse või vaimsuse rüü.
Pole võimalik pöörduda Jumala poole, pöörates samal ajal selga inimese poole.
Siinkohal tuleb oma mõtetes teha selge eristus: viga pole mitte vaimsuses või religioonis kui sellises. Meenutan, et religioon tähendab ladina keeles taasühendamist: see on re-ligio, samast tüvest tulevad nt ka meie ligamendid ehk liigeseid ühendavad sidemed.
Erinevad religioonid väljendavad kõik igatsust ühenduse järele – need on kõik märgiks sellest, et me vajame üksteist, et me vajame lepitust omavahel ja lepitust ka iseendaga. Ning meis on igatsus ühenduse järele Temaga, kes on Elu ja Armastus. Ja pea kõikides religioonides kõneleb Tema, see Elu Allikas, meile, et Temal ei ole vaja meie religioosseid mantraid, kaunilt seatud sõnu, vormeleid ega vagasid liigutusi, vaid Ta tahab, et me osutaks halastust. Sest igal ajal ja igas kultuuris on oma alandatud, kodutud ja tõrjutud, näljased ja üksildased hinged. Igas aeg ja kultuur toob kaasa uued rõhutud, keda vabastada, ja ikked, mille rihmad tuleb valla lasta. Igas kultuuriruumis võtavad ülekohtu ahelad uue vormi ja näo sageli just nende normide näol, mida võidakse lugupidavalt nimetada traditsioonideks.
Mis puudutab paastumist, siis minu jaoks oli silmiavav meie juurest ulualust leidnud Süüria moslemipere esimene Eestis veedetud ramadan. Teadupärast peavad moslemid ramadani ajal paastuma – päikesetõusust loojanguni hoiduvad nad nii söögist kui ka joogist. Jaanipäeva paiku pole see just kerge ülesanne. Meie pere seletas paastumise tähendust selgelt ja konkreetselt: me paastume mitte lihtsalt Jumalale, vaid selleks, et toetada kokkuhoituga vaeseid.
Võib-olla vaatad sa oma igapäevases ümbruses ringi ning mõtled, kust neid vaeseid, näljaseid ja kodutuid siis leida. Sinu kontoris või jõusaalis neid justnagu poleks. Aga mine tea, võib-olla siiski on, sest üksindus ja äng jälitavad meid ka seal.
Siiski võiks vaadata ka oma lähiringkonnast kaugemale – heita pilk äärte poole, sinna, kuhu silm tavaliselt ei ulatu. Hädalised ei jaksa enamasti valju häält teha. Paota mõne hooldekodu ust ja püüa mõista, mis tunne on vananeda suures üksinduses ja tuimas rutiinis. Või vaata, mis toimub erihooldekodus kohanenud inimesega, keda meie sotsiaalsüsteem iga viie aasta tagant ümber hindab ja mõnda uude teenuskohta – ehk siis selle inimese jaoks täiesti uude maailma – ümber kolib. Mõtle oma töökaaslase peale, kes peab suutma põhitöö kõrvalt hooldada oma dementseks jäävad abikaasat või isa. Vaata, mismoodi rööprähkleb seaduste rägastikus üks magamatusest hulluv puudega last kasvatav ema. Ma olen kindel, et sa leiad – või oled juba leidnud – inimese, kelle heaks sa saad midagigi ära teha kas sõnades või tegudes, kelle eest sa saad välja astuda, või kelle eest kõneleda.
Neid näljaseid hingi ja valutavaid ihusid võib siin katkises maailmas leida tohutult. Ja nad kõik vajavad ennekõike ligimese halastust. Just nõnda toimib Jumal – Ta teeb seda ligimese kaudu.
Tõsi, on hääli, mis ütlevad, et kirik pole mingi sotsiaalasutus, selleks kõigeks on olemas ühiskondlik sotsiaaltöö. Kiriku asi on teha seda, mida keegi teine teha ei saa – kuulutada Jumala Sõna ja jagada sakramente, manitseda ning kutsuda meeleparandusele. Jah, see on kiriku töö ja kutsumus. Aga kui me vaatame, mida tegi Jeesus, kehastunud, lihakssaanud Sõna, kui me vaatame, kelle peale kulutas ta oma vähese maa peal veedetud aja, siis olid need suuresti just nood viletsad ja vaevatud.
„Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures,“ ütleb Issand enda kohta. See püha ja kõrge ei taha olla teenitud vaid kaunites pühakodades või meie targutuste elevandiluutornis. Ta tahab olla teenitud madalal, inimeste seas. Ta loobus oma pühast ja kõrgest paigast ning võttis orja kuju. Ta tuli Jeesuses meie mudasse, kõigi meie jamade, komplekside ja hädade keskele.
Ta ei ole pädevate inimeste käte läbi museaalsetesse tingimustesse pakitud Jumal, vaid Ta on see, kes on kohal oma väikeste inimeste seas. ,,Mida te iial olete teinud ühele neist minu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle,“ ütleb Jeesus. Ning mida me iganes oleme jätnud tegemata kellele tahes tema kõige pisematest vendadest – s.t meie aja viletsatest ja vaevatutest, pealtnäha tähtsusetutest – ka seda oleme me jätnud tegemata Talle.
Ja kui keegi küsib, kust leida seda Jumalat, kellest me, kristlased, räägime, siis leiame me Ta esmalt oma kaasinimese silmist. Kristust kohtad sa oma kaasinimestes nii siin kirikus kui ka kohalikus poes, Telliskivis ja Lasnamäel, Märjamaal ja Istanbuli lennuväljal. Jumal on meie kaasinimestes Liibanonis ja Gaza sektoris, Jeruusalemmas ja Harkivis ja Moskvas.
Aga kui rituaalid on teisejärgulised, siis milleks neid üldse vaja? Või mis mõtet on käia kirikus?
Meil on tarvis nii üht kui ka teist. Meil on ju veel vastamata küsimus, kuidas leida ligimese aitamiseks jõudu. Kuidas leida endas armastust ja halastust, kuidas leida jaksu andeks anda ja loota? Iseendagagi on ju raske hakkama saada.
Just, meil on iseendagagi raske hakkama saada. Sellepärast vaatab Jumala esmajärjekorras Sinu peale – mitte kontrollivalt ja nõudvalt, vaid täis armastust. Selle pärast on Kristus tulnud.
Ta ei ole päästnud seda maailma üldiselt ja abstraktselt, vaid Ta on tulnud päästma ja tervendama kõigepealt just sind. Sest sina vajad samamoodi armu, sa vajad halastust. Sina, hakkamasaaja. Sina, edukas. Sina, sa eeskujulik ja vapper. Ja sinagi, kes sa ütled, et usud üle kõige iseendasse. Ka sinu hing vajab lepitust, ka sina vajad kaastunnet ja mõistmist ja abi.
Mõnes mõttes on lihtsamgi tunnistada seda, et hädalised on teised, ning asuda tegevusse – korraldada kampaaniaid või kirjutada petitsioone. Ka seda on vaja. Ent päriselt saab Jumal meid kasutada siis, kui me tunnistame ennastki abivajajaiks. Nõuab suurt julgust tunnistada omaenda alastiolekut, oma kodutust ja pidetust, oma ekslikkust, kõrkust, nõrkust või tühisust.
Jumal on aga Tervendaja. Ta on halastaja ja parandaja. Ja sina oled tema laps, Tema silmatera, keda Ta tahab kanda. Temas, Ta armastuse väes ja Tema poolt kantuna jaksad sa tegutseda ning külvata headust ja armu.
Kusjuures prohvet Jesaja ei ütle, et kõigepealt peab su enda klaas täis olema ja alles siis saad sa hakata teisi aitama. Ta ei ütle seda, sest teab küllap omast käest, et meie oma klaas ei saa siin maailmas kunagi pidevalt täis olla. See vajab jätkuvat täitmist Jumala poolt. Aga samal ajal, kui Ta sind tervendab, saad sa minna ja toimetada teiste heaks. „Päästa valla ülekohtused ahelad ja lase vabaks rõhutud, murra oma leiba näljasele ja võtta oma kotta viletsad kodutud, riieta alastiolijat ja täida alandatud hinge, ning ära hoidu oma ligimesest“ – siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti! Kui sa oma keskelt eemaldada ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja isegi su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal.“
Vaata, valgus on pimedusest läbi murdnud ja jumalariik on otsapidi siin meie keskel. Meil on ka keset seda katkist maailma põhjust tänuks. Ning tänu Tema uuendavale, elustavale väele on meil igaühele võimalik kanda vilja – kiituseks Jumalale ning õnnistuseks ligimesele. Osa sellest meie külvatud seemnest ja kasvanud viljast saab nähtavaks juba siin, selles maailmas. Osa jääb varjule, aga kannab sellegipoolest vilja. Tõeline lõikustänupüha ootab meid aga alles ees. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Ashkan Forouzani, unsplash.com