Surma meeles pidamist on peetud läbi aegade arukuse tunnuseks. Iidsetest aegadest on meist märksa targemad inimesed rõhutanud: memento mori – mäleta surma! On üpris loogiline, et surma teadvustades oskame märksa enam väärtustada ka elu. Me teame, et meie päevad on loetud. Järelikult tuleb otsustada, mida ma nende loetud päevade jooksul teen, ning mis oleks puhas raiskamine. – Annika Laats jutluses surnute mälestuspühal 24. novembril 2024.
Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti. Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!” Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. Psalm 90:1-6
Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära. Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta? Psalm 90:10-11
Piiblit peetakse raamatuks, mis räägib uskumatult imelikest asjadest – sellistest, mida on raske tõe pähe võtta. Äsja kuulsime piibliteksti, mis räägib üpris selget keelt ega tohiks meid küll millegagi üllatada. See psalm kõneleb sellest, et me kõik sureme ükskord ära. Et me oleme samamoodi kaduvad nagu rohi või lilled. Et meie elu on nagu mõtte-uid, mis korraks peast läbi käib ja on samal hetkel tuulde lennanud.
See psalm räägib meile meie elu reaalsusest, mida me teame, aga millest me ei taha eriti mõtelda. Me ei taha tunnistada oma kaduvust. Tuleb olla võimalikult noor, ja kui enam ei ole, siis teha nägu, nagu oleks. Teha nägu mõnikord ka selle sõna kõige käegakatsutavamas mõttes. Vananemise vastu tuleb võidelda kõigi vahenditega, ja neid vahendeid pakutakse üha enam ja enam. Surm on läbikukkumine, otsekui ääretult pingelises mängus kaotajaks jäämine. Ja me elame nõnda, nagu oleks surmateemat vältides ja oma kaduvust eitades võimalik väljuda sellest mängust võitjana.
Ma kuulen üha sagedamini öeldavat, et surm on traumeeriv. On täiesti loomulik, et traumat tahetakse vältida või selle mõju leevendada. Surma tõsidust saab mitmel moel mahendada. Võib ära põlata ka iidsed leinarituaalid, öeldes, et need on ajast ja arust. Las kadunu hajub lihtsalt ära, las ta kaob. Üks kirjanik kirjutas eilses leheloos, et ,,surnud on tänu sotsiaalmeedia- ja infoajastule nüüdsel ajal vähem surnud.“ Tema ise eelistab leinata kaugjuhtimise teel. Ema urn saabus Omniva kulleriga ja maha maetakse see siis, kui omaksed tunnevad, et on selleks valmis. Neid urne, mis ootavad keldris või kapi otsas, et omaksed valmis saaksid, on Eestis ilmselt sadu. Millal me saame selleks valmis??
Leinal on oma kulg ja faasid. See on valulik protsess, aga seda protsessi eirates teeme enesele ja oma lastele karuteene. Laps õpib suure osa eluks olulisi oskusi oma vanemate käest. Me võime luisates ja ilustades – või ka otsesõnu valetades – hoida surma lapsest eemal, aga surm on vaid üks kaotuse vorme, mida inimene elus kohtab. Me ei saa hoida oma lapsi kõigi kaotuste eest. Lein pole omane üksnes surmale. Lein käib kaasas ka muude kaotuste, löökide, pettumuste ja valuga. Kaotamine, nagu surmgi, on osa elust. Kelle käest või kuidas saaks laps õppida, kuidas kõige sellega toime tulla, s.t kuidas eluga toime tulla, kui meie talle lihtsalt valetame? Kas pole see vältimine märksa traumeerivam, kui oleks lapsega koos nutta ja naerda, mäletada, meenutada, kuulata, rääkida ja arutada?
Selles psalmis tõdetakse, et olgu meil aastaid kasvõi tuhat, uhub Issand nad viimselt ometi ära: nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab, õhtul aga närtsib ja kuivab ära. Nad kaovad jäljetult. Meie kaome jäljetult.
Tahaks protesteerida: mingid jäljed ju ikkagi jäävad! Meie tehtud teod, üles kasvatatud lapsed ja lapselapsed? Mõni kirjutab raamatu, mõni rajab firma? Me ei kao ju päris jäljetult? Meid jäädakse mäletama, meist jäävad fotod….Heldeke, meist võidakse varsti teha isegi hologrammid – ja siis on nii, et on olemas nii pilt kui ka heli. Tehisintellekt võib ju isegi meie moodi jutu valmis treida, ning lähedased võivadki ette kujutada, et inimene on alles! Ja siis see ongi juba peaaegu nagu igavene elu?!
Aga mis sellest siis on, kui me elame nõnda, nagu surma poleks? Miks peaks millelegi nii masendavale üldse mõtlema, miks sellest rääkima? Kas poleks õigem nautida nii, nagu oleks elu lõputu?
Surma meeles pidamist on peetud läbi aegade arukuse tunnuseks. Iidsetest aegadest on meist märksa targemad inimesed rõhutanud: memento mori – mäleta surma! On üpris loogiline, et surma teadvustades oskame märksa enam väärtustada ka elu. Me teame, et meie päevad on loetud. Järelikult tuleb otsustada, mida ma nende loetud päevade jooksul teen, ning mis oleks puhas raiskamine. Kui meil oleks lõputult palju aega, võiks suurema osa päevi lihtsalt maha magada, sest neid, mis veel ees, oleks ju nagunii lõputult. Kui meil oleks lõputult elu, ei pruugiks veel niipea minna külla oma vanematele, sest selleks on mõõtmatult palju aega. Sa ei pruugiks täna-homme lepitust otsida temaga, kellega sa tülli läksid, sest seda jõuab teha veel ka aasta, kahe või kümne pärast. Aga meie päevad on loetud, ja seepärast tasub üksteisele head öelda just täna. Lepitust otsida oleks hea just täna – otsida lepitust nii inimestega kui ka Jumala ja iseendaga.
Horatiuse oodist pärit fraas carpe diem – haara, naudi, kasuta päeva – olevat laiemalt käibele läinud barokiajastul 17. sajandil. Just siis olevat arusaamale kaduvusest ja kõige muu toimetamise asjatusest lisandunud mõte, et käesolevat hetke tuleb ära kasutada ja nautida, mõtlemata sealjuures igavikulistele asjadele.
Need kaks – arusaam kaduvusest ja käesoleva hetke nautimine – võiksid käia käsikäes. See päeva haaramine ei pea tähendama tänase päeva tegemistega täis toppimist, vaid tänase märkamist, hetke teadvustamist ning selget prioriteetide seadmist. Psalmid üldse, ja nõnda ka tänane, on oma olemusel inimeste palved. Ja meie tänases psalmis on kogu kaduvuse tõdemise kõrval väga ilus ja selge palve, mida võiks paluda me igaüks: ,,Issand, aita meil oma päevi arvestada, et me saaksime targa südame!“ Tarkus on jätta tegemata see, mis on tühine, ebaoluline, isekas või eblakas. Tarkus on ära tunda, mida tuleb tingimata teha. Sest homme ei pruugi seda võimalust enam olla.
Paljud teist, kes te täna siia kirikusse olete tulnud, olete elu kaduvusega väga lähedalt kokku puutunud. Te olete pidanud tundma surma hingust. Keset seda surma maha vaikivat, noorust fetišeerivat maailma olete te pidanud vaatama tõtt kaduvusega ja laskma lahti kalli inimese käest. Te teate, millest see piiblitekst räägib – see on valus ja paratamatu tõde. Teile ei ole vaja surma meelde tuletada – teil on see veel päris selgelt silme ees.
On tõsi, et üks osa Piiblist räägib sellest, mida me nagunii ise ka teame – mida me omal nahal kogenud oleme või peatselt kogeda saame. Aga kui Piibli sõnum oleks üksnes see, et inimene on surelik, siis ei oleks see raamat aastatuhandete jooksul püsima jäänud. Sest kui luuleliselt seda ka ei ütleks, on see ometi üks triviaalne tõde. Selle mõistmiseks ei ole Jumala ilmutust vaja.
Ja tõesti, see ei ole Piibli peamine sõnum. Seda, mis on Piibli sõnum, on inimloomusel palju keerulisem omaks võtta. See on inimmõistusele skandalon, sest see on risti vastupidine meie kogemusele. Jumal ütleb meile, kaduvatele inimlastele, oma selge Sõnaga, et surm ei ole kõige lõpp. Rõõmusõnum veenab meid selles, et Jumal on surmale otsustavalt vastu hakanud ja meid sellest lunastanud. Et Ta tõmbab kaduvusest välja igaühe, kes oma pilgu Tema poole tõstab ja Teda usaldab.
Me ei tea veel seda kõike, me ei saa seda tõestada, ja seepärast on see usalduse, mitte teadmise küsimus. Me saame seda usaldada mitte oma empiirilise kogemuse põhjal, vaid seetõttu, et Jumal seda meile ilmutab. Empiiriline kogemus ei vaja usaldust, see on niigi selge. Seda aga, mis on üle selle kaduvuse, tohime me loota ja usaldada.
Alles äsja ütlesin ma, et meist ei jää jälgegi – kõik, mis oli, läheb mööda – ,,Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis närtsib ja kuivab ära.“ Ja ometi on ühed jäljed, mis jäävad mingil kombel alles, sest armastus jääb alles.
Ka siis, kui kõik hävib, kui kõik-kõik põrmuks saab ja kaovad me majad ja autod, raamatud ja pilvepangad ning isegi bitcoin muutub naeruväärselt mõttetuks, siis armastus ei kao kuhugi.
Sest kus on Jumal, seal on armastus, ja kus on armastus, seal on Jumal. Ja Tema on igavene. Kurjus hävib, ja kadedus, viha ja vale – kõik need hävivad. Aga see, mis on sündinud armastusest, jääb ühel või teisel kombel igaveseks püsima.
Paulus ütleb 1. Korintose kirja armastuse ülemlaulus, et ,,nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, ja suurim neist on armastus.“ Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus kannavad meid kaduvusest läbi, sest need ühendavad meid Jumalaga. Need kolm on surmast tugevamad.
Ja meie jääme püsima, sest Tema kannab meid. See pealtnäha täiesti trööstitu psalm algas tegelikult ühe ääretult trööstiva sedastusega: ,,Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled Sina, Jumal, igavesest igavesti.“
Tema, kes on igavene, on meie eluase põlvest põlve. Ja kui Tema on igikestev, ja Sina püsid Temas, siis oled Sa ju vaatamata oma püsitusele ikkagi hoitud. Vaata seda peopesa ja kujutle, et see on Jumala oma – piiritu, otsatu, nõnda et sellest ei saa välja pudeneda või üle serva kukkuda. Sa oled selle peopesa sees, ja Sinu armsad samamoodi – nii need, kes on veel meiega, kui ka need, kes on siit juba ära kutsutud. Ja kui Sa vananed, siis oled Sa ikka selles samas peos, ja kui Sa kokku vajud ning põrmu vaod, siis ei muutu viimselt kuigi palju – sest Sa oled ka siis selle peopesa sees. Kes on igavikuga ühendatud, see saab osaks sellest igavikust.
Ent kuidas see kõik olema saab? Mismoodi see sünnib?
Praegu oleme me siinpool lävepakku ja me ei näe, mis meid teisel pool ootamas on.
Üks arst, kes töötas kusagil maakohas, oli teada-tuntud oma kindla, rahuliku usu poolest Jumalasse. Alati, kui ta jalgrattaga oma järjekordse patsiendi juurde teel oli, saatis teda ratta kõrval joostes tema koer. Kuid nagu maal olid toona sellised kombed, et koer ei tohtinud kunagi tuppa tulla ning jäi seetõttu eeskotta ootama. Ühel päeval kutsuti arst ühe sureva naise juurde. Too küsis temalt: ,,Tohtrihärra, te olete usklik mees. Mul on surm silme ees. Öelge mulle, mis on selle tumeda eesriide taga, mille ees ma praegu seisan?’ Samal hetkel kraapis ukse taga koer. ,,See on just nõnda, nagu mu koeraga, hea proua,“ vastas arst. ,,Ta pole kunagi oma elus toas sees olnud, ja ta ei tea, mismoodi siin kõik on. Aga ta teab: ukse taga on tema isand!“ Sellist rõõmsat ja usaldavat teadmist soovin ma, hea kirikuline, ka sinule! Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Glen Carrie, unsplash.com