Risti kiriku õpetaja Annika Laats rääkis täna, teisel advendipühapäeval, inimlikust nõrkusest ja murtusest, aga ka lootusest, tsiteerides jutluses Eesti esimese iseseisvuse aegset vaimulikku Voldemar Kuljust.
Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved! Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid. Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu. Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte. Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad. Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära. Js 35:3-10
Kord meie kogudusemaja raamatukogu korrastades sattus kätte toonase Iisaku koguduse vaimuliku Voldemar Kuljuse jutlustekogu aastast 1925. Kõigest kolm jutlust, neist viimane, „Lunastatud albatrossid“, on saanud ka raamatu pealkirjaks. See algab nõnda: „Kaugete merireiside ajal saadavad ookeanis sõitvaid laevu muretud albatrossid. Need on võimsad valged linnud, mustade tiibadega, mis teravad ja ülipikad. … see lind on väga väle ja vastupidav sadu tunde avaral merel.“ Tõepoolest, albatrossil on suurem tiibade siruulatus kui ühelgi teisel tänapäevasel linnul, kuni 3,5 meetrit, ja sellised tiivad võimaldavad albatrossidel mitu päeva järjest mööda õhuvoolusid liuelda. Suured isased võivad kaaluda üle 11 kg ja seal lähedal ongi arvatavasti piir, millest raskemad linnud ei suuda lennata.
Ent Kuljus räägib, et madrustel olla vahel viisiks julgeid linde õngitseda. „Pilvetaguste maade eilne kuningas ja taevasina uhke poeg kaotab kogu oma ülivõimu sopasel laevalael, on arg ja kohmakas oma abituses: nagu ilma äbarik ehk looduse värdjas, naljakas ja haletsusväärne, veab ta taga kaht värelevat tiiba kui kaht suurt mõla. Piip hambus ja naerulaginate all õrritavad oma vangi toored laevamehed ja etendavad linnu pilkeks lombakate komberdusi.“
Ja siis võrdleb Kuljus lindu noore ja ulja inimesega: „Otsekui albatross on inimese hing – [tema] aade ja unistused. Meie mõttelend on vaba. Ja meie nooruse unenägu usub, et iga laev, mis elumerel hõljub, on meie unistuste purilaev. See on lapse usaldus tõe otsimisel… Neil vabaõhtu rännakuil on ainult üks kogemus: tõsta tiivad ja lenda. Ei hädalda hing, et „oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll ma teaksin, mis ma teeksin.“ Elu on õhk ja sina oled kotkas. Maailm on sinu kujutlustes nagu pehme savi voolija käes. Kõik paindub – enesest ja tõrkumata. Tahan ja teen.“
Kuljusel on õigus. Nõnda me elule vastu läheme, ja nõnda julgustame minema ka oma lapsi. Peamegi julgustama, sest kui algusest saadik vaid roomama õpetada, ei ole lootustki, et nad võiksid kogeda, mida tähendab lennata – mis on vabadus ja mida tähendab olla inimene. Või nagu Kuljus ütleb: „Rasvahani peidab aralt pondunud keha kaljupraosse…“
Aga ka kaunist ja võimsat lendu lennates ei pääse me sellest laevalaega kohtumisest – ühel või teisel kombel on see meie kõigi pärisosa. Sest see on selline maailm – katkine paik. Kuljus kirjutab: „Tegelik elu on porine laevalagi, kuhu paisatakse inimese hing, too taevakotkas“, ja sellel laevalael saavad ilmsiks kõik ta kohmakuse üksikjooned, naiivsus ja vilumatus – maailmas, kus on kurbust ja nuttu. Veel kord Kuljust osundades: „Avalik arvamine on madruste mõnitused, poolpõlenud sigariots ja sadama nali. See on kitt, mis liimib su astraalsed vaimutiivad. … See ongi too kulissitagune räpakus, ausa mõtte mülgas ja jumaliku aate kui puhta neitsi esimene vääratus…“
Igaüks meist kogeb seda tegelikku elu – erineval kombel elame läbi neid sadamate nalju ja poolpõlenud sigariotsi oma tiibu kärsatamas. Ja selles pole süüd üksnes maailmal. Me ise oleme ju selle maailma osa. Kord oleme meie need, kes vastu laevalage prantsatavad ja teiste pilgete alla satuvad, ja sealsamas võime pooltahtmatult leida ennast nõmeda madruse rollis, kärpimas mõne noore albatrossi tiibu. Meis on läbipõimunult segi saatus, mis meid tabanud on, ja meie oma süü ja vastutus – mine võta kinni, kus lõpeb üks ja algab teine.
Ent jutluse aluseks olnud prohvet Jesaja tekstis võime ennast samamoodi ära tunda. Me teame, mida tähendab rahutu süda – mõnes tõlkes on selle koha peal heitunud süda, murelik süda, kartlik või värisev süda. Heitunud süda ei julge enam loota, ta ei tea, kuhu ja kuidas edasi minna, ei tea, kas julgeb minna. Heitunud süda on kohkunud sellest, et asjad võivad minna nii teisiti kui igatsetud ja loodetud – et unistatud särava ja puhta asemel võid prantsatada vastu porist laevalage. Tahaks ju uuesti õhku tõusta, uuesti lennata, aga… ei jaksa või ei julge enam.
Me teame, mida tähendab see, kui kätes pole jõudu – kui asjad nagu pudeneks käest, kui pole jaksu või lihtsalt tahtmist ette võtta seda, mis näis veel mõni aega tagasi nii mõttekas. Ja vankuvad, komistavad põlved, jalad, mis ei tea enam teed ega sihti, mis ei leia üles kaotatud teeotsa. Kui ebakindlus on suur ja usk iseendasse pea olematuks muutunud, kui elujulgus on raugenud ja enda sees on umbes sama hämar nagu kell pool neli pärastlõunal õues.
Kui sa tead neid hetki, neid ebakindlust täis tunde laevalael, kus sa oled täiesti kohatu nagu eksinud albatross, siis on need sõnad täna Sulle: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks vankuvad põlved! Öelge neile, kel heitunud süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal!“
Vaata, teie Jumal! Ära vaata enda peale, ära vaata oma kohmitsevate käte või rahutu südame peale, ära vaata oma määrdunud või kärbitud tiibade peale. Vaata, Sinu Jumal!
Kuljus kirjutab: „Looduse tähelepanekute vili ei huvita meid enam. Siin sündigu vaimuilma ime! Nüüd peab albatross iseenesest üle kasvama. Nüüd tuleb pilk Jumala peale kinnitada, sest Tema ei jäta – Ta ei ole kusagile kadunud, Ta tuleb ja päästab, tuleb ja lunastab oma albatrossid.“
„Vaata, Teie Jumal tuleb kätte maksma“ – need on sõnad, millest võiks ju mööda vaadata, mida võiks nagu muuseas vahele jätta, sest need tunduvad kuidagi liialt vanatestamentlikud ja ebamugavad. Viisakas inimene nii ei räägi. Pealegi ei näi need kokku sobivat halastaja ja armulise Jumalaga.
Ometi on need sõnad siin, nii et vaatame neile otsa. Jumal ei ole lihtsalt leebe ja armuline, vaid Ta on ka õiglane Jumal. Jumala juures on tõde ja õiglus lahutamatult seotud armastusega. Temas on need täielikult üks. Ja seal, kus on Jumal, on olemas õiglus sellisel määral, millisena meie, inimesed, seda ettegi kujutada ei oska. Jumal tuleb tooma õigust neile, kes on selles maailmas kaitseta jäänud. Jumal tuleb ja loob õiglust maa peal neile, kes on pidanud taluma ülekohut – kes on ka meie õigussüsteemis pidanud taluma alandamist ja mittemõistmist, kes on jäänud kannatajaks lihtsalt kasvõi sellepärast, et teisel poolel on olnud raha palgata paremad advokaadid. Jumal loob õiglust neile, kes on nii räsitud, et nad ei jaksa ega oska mõeldagi kohtutee jalge alla võtmisest – kes on käega löönud ja leppinud. Jumal teab ja näeb, ja Tema käes on kättemaks. Meie kujutame kättemaksu ette millegi verise ja julmana. Aga need oleme meie. Ka Vanas Testamendis on seda inimlikku häält ja kujutluspilti omajagu. Õnneks on Jumal meist otsatult erinev. Tema loob õiglust, nii et igaüks saab kätte oma palga, ka oma ülekohtu palga. Aga kättemaks on üksnes Jumala, mitte meie oma.
Aga me tahaks teada, millal see siis sünnib. Millal tuleb Jumala õigus, millal avanevad pimeda silmad ning saavad kuuljaks kurdi kõrvad? Millal saab keeletu keel hõisata – millal saab rõõmust laulda ja naerda ning oma elust vabalt ja julgelt kõneleda see, kellel siin üldse sõnaõigust pole? Millal saab jalust vigane hüpata ja tantsida?
See sünnib siis. Siis tulvavad kõrves veed ja kõrbetasandlikul jõed. Siis voolavad põuasest maast veeallikad. Vesi, see elu sümbol ja meie olemise põhiline koostisosa voolab siis nõnda, et kõrb puhkeb õide. Seal õitsevad liiliad, ja kõrb pole enam kõrb! Sinu elutu kõrb ei ole ka siis enam kõrb, ja seal, kus sa praegu mingit lootust ei näe, õitsevad liiliad ning haljendab rohi!
See sünnib siis. Ma ei tea, millal siis on. Ma ei mõista Sulle öelda, kui kaua veel aega läheb ning millal see sünnib. Aga olgu Su silm terane nägema neid esimesi märke – esimesi võrseid, mis tärkavad juba siin läbi asfalti või läbi külmunud maa.
Olen juba aastaid saanud Saksamaalt kingiks advendikalendri, kus on igaks päevaks maiuspala, aga seda mõne luuletuse või mõtiskluse näol. Kord olid seal tõsised read lootusest.
„Kuidas õppida lootma? Maailmas on sellised ajad, et lootuse järele küsitakse palju. Küsitakse aga kuidagi kaeblikult ja nutuselt, ning juba enne tegutsema asumist. Kõigepealt tahetakse olla kindlad, et kõik läheb ikka hästi, ja alles siis ollakse nõus tegutsema ning omalt poolt hea tulemuse, lahenduse või väljapääsu nimel pingutama. Võib-olla peaksime unustama küsimuse heast lahendusest või väljapääsust, sest see ei ole tegelikult vastatav. Ehk oli Piiblis kirjeldatud lugu veeuputuse järgsest vikerkaarest mõeldud teisiti. Ehk ei kõnele see lugu pelgalt maailma üldisest progressist, et kõik läheb kogu aeg paremini – ehk ei ole see tõotus mõistetav garantiina, et enam ei juhtu midagi nii hullu. Võib-olla ei tähenda lootus mitte usku sellesse, et maailmaga saab kõik korda. Keegi ei garanteeri, et elu maa peal lähitulevikus kokku ei kuku, ka ükski vikerkaar mitte. Aga me saame tegutseda nii, nagu me loodaksime seda. Lootust õpib inimene ka selle kaudu, et ta käitub, nagu oleks pääsemine võimalik. Lootus ei taga, et kõik läheb hästi. Lootus tähendab usaldust, et see, mis me teeme, on mõttekas. Lootus on vastupanu resignatsioonile, argusele ja küünilisusele.
Lootus oskab lugeda. Väikesed märgid on tema jaoks viited sellele, et midagi head on ees. Lootus ei tee kindlaks pelgalt seda, mis on. Lootus on imeline ebausaldusväärne raamatupidaja, kes võltsib bilanssi ja usub elu õnnestumist seal, kus seda veel mingi nõksuga näha ei ole. Lootus on võib-olla üks tugevamaid voorusi, sest lootuses elab armastus, mis ei anna iialgi alla, ja temas elab usk, mis näeb ka keset pimedat päeva aovalguse kiiri.“
Lootus ei ole lollide lohutus, vaid nende oma, kes julgevad uskuda üle nähtava piiride. Vaata, Sinu Jumal! Vaata! Ja pimedate silmad avanevad ning näevad.
Arutu ja õudne on elada lootuseta. Või kas see ongi siis enam üldse elu. Sest elu ja lootus on tihedaimal kombel läbi põimunud, just nõnda, nagu ka lootus ja armastus, ning lootus ja usk.
Öelge neile, kelle süda on heitunud, murelik ja kartust täis: olge tugevad, ärge kartke! Öelge neile! Pane tähele, et ühelt poolt ütleb Jumal seda meile – õigupoolest mitte üldiselt meile, vaid konkreetselt Sinu ja minu julgustuseks. Aga teisalt on see meile antud kui korraldus: „Öelge – öelge neile!“ Jumal ütleb, et meie ütleks neile! Kellele neile? Neile, kelle süda on rahutu ja hirmunud, neile, kelle käed on jõuetuks muutunud ja kelle jalad ei tea, kas ja kuhu astuda. Jumal trööstib meid ja saadab meid trööstima.
Kogu kristliku kiriku, kogu ristiusu peamine, õieti ainus oluline sõnum on trööstida ja julgustada inimest, et ta julgeks tõsta pilgu üles ja näha: „Vaata, Su Jumal, Su Päästja tuleb!“
Mõnikord tunnen ma eesti keeles puudust sellest, et meil pole tulevikulist ajavormi. Ja teisalt leian ma, et see on lausa geniaalne, sest tulevik on juba siin! Jumal tuleb – ja sa ei pea küsima, millal. Ta tuleb, ja selles on koos nii olevik kui tulevik.
Sõbrad, meil on lootust – lootust, mis pühib ära jõuetuse ja tüdimuse ega lase muutuda küüniliseks. See on lootus, milles elab armastus, mis ei anna iialgi alla, ja usk, mis näeb ka keset pimedat päeva aovalguse kiiri.
Head ja julget lendu teile – meile, lunastatud albatrossidele! Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Fer Nando, unsplash.com