Sest Jumal „tuleb tasa ja silmatorkamatult, ilma tulede ja viledeta, tuleb tavaliste inimeste kaudu – nende kaudu, kes on usaldanud Ta oma ellu vastu võtta,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 22. detsembril 2024.
Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.”
Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Ja Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju. Lk 1:39-56
Me ootame jõule, ootame rahu. Õhk on aga pingetest tiine. Meie mõtetes on Venemaa jätkuv pealetung ja vallutused Ukrainas; on õnnetu Iisrael ja õnnetu Palestiina, rahutu Gruusia ning arutud Ameerika Ühendriigid… ja kõige selle keskel meie oma elu.
Kusagil peavad nõu kõrged ametnikud, suletud uste taga kohtuvad riigijuhid, diplomaadid, selle maailma suured ja vägevad. Nad peavad läbirääkimisi, murravad pead, sätivad sõnu, määravad sanktsioone ja otsivad lahendusi. Me loodame, et nad suudavad neid leida. Me loodame, et kuri sunnitakse taganema, et õiglus seatakse jalule, et tuleb rahu, ja seda mitte vabaduse hinnaga. Vahepeal meie lootus juba vangub, siis aga loodame edasi. Kui ei loodaks, poleks mõtet voodist tõustagi.
Oodati ja loodeti ka toona, 2000 aasta eest, seal samas Jeruusalemmas ning Naatsaretis. Nad uskusid, et Kõigeväeline Jumal saadab oma pääste. Ta oli seda tõotanud, ja rahvas uskus, et lahendus tuleb. Jumal sirutab välja oma vägeva käsivarre, läkitab oma sulase, kes päästab oma rahva ja loob õigluse. Prohvetid julgustasid: ,,Tõstke oma pea ja vaadake, teie lunastus läheneb,“ ja nad tõstsid oma silmad kõrgele ning ootasid uskliku südamega suurt ja võimast lahendust, oma päästet.
Lugu, mida me täna kuulsime, toimus samal ajal täiesti tähelepandamatult kusagil kõrvalises kodus, eemal võimust ja väest. See oli midagi üpris tühist ja märkamatut, võiks öelda lausa triviaalset – mingi episood naiste elust. Naised olid tollal teadupärast pigem eluks vajalike majapidamistarvete staatuses. Nemad ei otsustanud asju, võib-olla ehk ainult seda, mida turult osta või järgmisel päeval süüa teha; neil polnud haridust, polnud õieti häältki. Ja nüüd oli üks selline noor tütarlaps, heebreakeelse nimekujuga Mirjam, meile tuntud pigem kui Maarja, saanud Jumalalt ilmutuse, et ta ootab last – tema, kes ta polnud veel abieluski, üksnes kihlatud oma Joosepiga. Ja siis on seal teine naine, Eliisabet, tolle aja mõistes vana, sest möödas polnud mitte tema ,,parim enne“, vaid juba ka ,,kõlblik kuni“. Õigupoolest polnud ta kunagi kõlbulik olnudki, sest oma pikas abielus oli ta osutunud viljatuks. Ja tollal, ning veel kaua hiljemgi, peeti enesestmõistetavaks, et kui lapsi ei saadud, siis oli viga naises. Nüüd pidanuks olema lootusetult hilja.
Kaks naist, ühe jaoks lootusetult vara, teise jaoks lootusetult hilja, olid lapseootele jäänud. Kumbki neist ei mõistnud, kuidas oli see võimalikuks saanud. Jumal aga ei taha, et inimene üksi oleks, iseäranis sellises kriitilises, segadusttekitavas olukorras. Nii juhiti neid teineteise juurde ja nad tohtisid olla selles hämmingus koos. Kahtlused, kõhklused ja hirmud, ning sellele vastusena ingli sõnum, et Jumal tegutseb nende kaudu.
Inimesel on võimalik Jumala kutsest või ülesandest keelduda. On võimalik vastu hakata. Ent samamoodi on võimalik imestuses kummarduda ja usaldada, et Jumal teeb oma head tööd minus ja minu läbi.
Pole kahtlust, et Jumal tegutseb sageli just väikeste inimeste kaudu ning üpris märkamatult. Ta tegutseb äärealadel ning varjus – kasutab oma tõotuste elluviimisel neid, kes ei ole selleks kuidagi eriliselt kvalifitseeritud. Peab tunnistama, et Jumala valikuprintsiip veider ja arusaamatu. Niimoodi kusagil Juudamaa külas või Petlemma laudas tegutsedes ei tohiks Tema sõnum kõlapinda leida. Kui asja mõte on see, et kõik teaks, et kõik kuuleks – kui see Päästja on sündinud kogu maailmale – siis ei tasuks tegutseda kusagil külas vaeste ja alandlike keskel. Võiks valida mõne muu poodiumi ja meediumi. Jumala PR on veider ja mõistmatu.
Ja suure tõenäosusega ei saanudki avalikkus veel aastakümneid teada, et Päästja on sündinud. Seda aimasid vaid Maarja ja Joosep, küllap ka vana Eliisabet ja tema mees Sakarias. Seda taipas ka nende poeg Johannes, kes täna kuuldud loos oli veel emaüsas ning tegi seal oma esimesed rõõmuhüpped. Sündimise tunnistajaks said siiski veel ka mõned teised, kusjuures needki kas väga madalalt tulnud – ehk siis karjased – või siis võõrad ja kaugelt saabunud – ehk siis kolm idamaa tarka või kuningat. Keegi neist ei taibanud Jumala imet oma tarkusest. Nad kõik olid saanud Püha Vaimu puudutuse, ilmutuse, mis tõrjus kahtlused ja umbusu eemale ning kinkis südamesse usalduse.
On tõsi, et Jeesuse lapsepõlvest ei tea me suurt midagi. Küllap kasvas ta üles nagu kõige tavalisem laps, kes on sündinud lihtrahva sekka. Seda lugu, mida me täna kuulsime, pole pidanud oluliseks kirja panna ükski teine Jeesuse eluloo ehk evangeeliumi autor. Markus, kelle evangeelium on kõige vanem, ei pea Jeesuse päritolu ja sündi üldse oluliseks – tema alustab oma juttu sealt, kus Jeesus astub avalikkuse ette. Matteus oma evangeeliumis annab edasi peamiselt Joosepi kogemuse, ning esitab üksikasjalise põlvnemisloo. Johannes aga, see noorim neljast evangelistist, alustab Jeesusest kõneledes aegade algusest – ta räägib Jumala päästest, mis on olnud meie jaoks olemas kogu igaviku, aga mis nüüd on saanud lihaks ning on tulnud valguseks meie pimedusse. Ka tema jätab Jeesuse sünni ja lapsepõlve kõrvale.
Miks on siis Pühakirjas ikkagi ka see uskumatuna näiv lugu Maarjast, ingli kõnetusest ja nende kahe naise koosoldud ajast? Võib-olla just sellepärast, et me võiks taibata, et Jumal saab tegutseda iga inimese, ka kõige lihtsama ja maailma silmis tähtsusetuma kaudu. Et Jumal saab ja tahab olla kohal just meis, tavalistes inimestes. Et just nõnda tuleb siia maailma Tema riik.
Miks just Maarja? Kas ta uskus enam kui teised? Oli ta parem, vagam või õigem? Kas Jumal nägi, et selles noores naises on potentsiaali saada Jumala sünnitajaks? Me ei tea sellest midagi. Piibel ei räägi sellest midagi. Suur taevane kuninganna ja Kiriku ema on saanud Maarjast hiljem, rahvaliku vagaduse ja kirikuisade mõtiskluste tulemusel. Meie ees seisab lihtsat üks noor tütarlaps, kes on küllap suures segaduses, ehk isegi rabatud, aga ometi kummardub usalduses Jumala ette.
Ingel andis oma ilmutuses ka tunnustähe, mis pidi Maarjat kinnituseks olema: ,,Sa jääd lapseootele, ja samamoodi on juba kuuendat kuut lapseootel Sinu eakas sugulane Eliisabet.“ Vahemaa kahe naise elukoha, Naatsareti ja Jeruusalemma vahel, on Google Mapsi andmetel 139 km. Ei ole just nii, et astud turule minnes naabrinaise juurest läbi ja vaatad, kas ta on sedapsi või mitte. Ometi asus Maarja mõne päeva pärast teele, liitudes küllap mõne templisse suunduva seltskonnaga, ning sai kohale jõudes kinnitust, et ingli kõneldu oli tõsi. Ja need kaks jumaliku kogemuse osaliseks saanud naist said olla üksteisele julgustuseks ja toeks. Küllap aitas just see osadus Maarjal kogetuga tänulikult toime tulla, nii et tema hämmastunud tänu võis vormuda kiituslauluks.
„Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale,“ laulab Maarja. Tema madaluses on otsustanud end ilmutada see, kes on kõrgeim kõigest. Maarja kiidab kõrgeks Teda, kes on näidanud oma käsivarre kangust ja on pillutanud need, kes on ülbed oma südamelt. Ta laulab Jumalast, kes on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikud, täitnud heade andidega näljaseid ja saatnud rikkad minema tühjalt.
Meie laiutame täna, 2000 aastat hiljem, oma käsi ning ütleme: ,,Aga seda pole ju sündinud?“ Mis mõtet on sellisel laulul, kui pole midagi uut päikese all, ning ebaõiglus võidutseb jätkuvalt?
Mida hullemaks lähevad asjad maailmas, seda enam on kuulda nurinat Jumala vastu. Hiljuti ütles üks aastakümneid kirikusse kuuluv inimene, et alates Ukraina sõja algusest on ta Jumalaga pahuksis ega taha Temaga tegemist teha. No kaua võib kõneleda Jumala tõotustest, kui asjalood lähevad järjest hullemaks?
Aga kujutagem ette maailma, millesse Jumal sekkub nõnda, et kõik muutub korraga ilusaks ja heaks. Et Ta tuleb ülalt, kaotab kõik halva ning seab asjad kõrgemalt poolt korda. Meie saame siis elada heas uues ilmas, kus pole enam kurjust ega kannatust, kus pole muud teha kui nautida. Mis kasu sellest oleks, kui meie, inimesed, sealjuures ei muutuks? Mis mõtet oleks kõrgemalt poolt rakendatud jumalariigist?
Jah, meil on tõotused, et kord loob Jumal kõik uueks. Aga see saab olema midagi sellist, mida silm pole enne näinud ega kõrv enne kuulnud. See ületab kõik meie kujutlused, ning vana on siis möödunud. Praegu aga on veel selle maailma aeg. See on aeg õppida kaasa tundma ja halastama, aeg õppida mõistma ja armastama. See on meile õppimiseks ja kasvamiseks antud aeg. Mõnele kool, mõnele ülikool.
Kusjuures meil ei tule seda õppida omal käel. Tema Vaim on meiega, siin meie keskel. Jumala pääste on juba saabunud. Jeesus ütles seda nii mitmel puhul: aga jumalariik on otsapidi juba siin! Kus ta siis on? Jumala tegutsemine on printsiibis jäänud samaks: Ta tuleb tasa ja silmatorkamatult, ilma tulede ja viledeta, tuleb tavaliste inimeste kaudu – nende kaudu, kes on usaldanud Ta oma ellu vastu võtta.
Jumalariik on otsapidi siin – on Sinu sees ja kasvab koos Sinu usaldusega Jumala ja elu ja armastuse vastu. Ning just sinu väikeste tegude, sinu sõnade ja sammude, sinu järjepideva, ustava töö ning armastuse loova leidlikkuse kaudu saab teoks see, mida Jumal tõotanud on – et näljased saavad söönuks ja alastiolijad riietatakse, et kodutud leiavad peavarju ja alandatud tõstetakse üles.
Mõnikord olen ma nukker ja nõutu, mõeldes sellele, et meie kirikusse jõuab enamasti keskklass. Tänagi oleme saanud siia kokku tulla, kuna meil on võimalik olnud tankida oma autosse kütust, ning meil on vabadus liikuda, sest me ei pea ööpäevaringselt hoolitsema oma halvatud abikaasa või puudega lapse eest. Mu sõbrad, see on suur ja teenimatu eesõigus, et me oleme tohtinud siia kokku tulla – et meil on jaksu ja võimalust tõsta oma pilk üles, vaadata argielust kõrgemale. On suur kingitus, et me tohime tulla Jumala ette, kuulata Tema Sõna ning võtta vastu Tema halastust ja armu.
On tõsi, et need, kes on sõna otseses, käegakatsutavas mõttes vaesed, näljased ja kodutud, jõuavad siia harva, ja ma ei tea, kuidas seda muuta. Aga ma olen lõpmata tänulik, et tee Jumala juurde olete leidnud üles teie, kes te olete tundnud, et olete vaesed vaimus – kelle hing on näljas, ja kes otsivad seda kodu, mis on igavene.
Ja kui me oleme selle tee leidnud, kui Jumal on meile ennast ilmutanud, nii et me oleme tohtinud midagi taipama hakata – ka siis ei tea me, miks me oleme need armuleidnud. Maarja ka ei teadnud, ega teadnud seda Eliisabet. Keegi meist ei tea. Üks on aga kindel: see ilmutus ei ole antud meile asjata, ning see ei ole antud ka üksnes meie endi pärast. Nende naiste kombel tohime meiegi Jumala ligiolust hämmingut ja rõõmu tunda ning Tema ande eneses kanda, aga samamoodi on meie ülesanne on neid teistele edasi jagada.
Me tohime olla tulekandjad. Meie pimedusse on tulnud valgus. Meie lamp on põlema pandud, ja nagu laternasüütajad tohime me minna siit teele ja viia valgust sinna, kus on pime.
Me saame osa Jumalast, kelle halastus kestab põlvest põlve, ning selle väega saame me minna ja halastada. See on see, mida me teeme keset seda rahutut, arutut maailma. Ja jumalariik on otsapidi juba siin, meie sees. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja