Aga ei jää pimedusse maa, kus on ahastus. Otsekui Jumal endisel ajal põlgas Sebulonimaad ja Naftalimaad, nõnda austab ta tulevikus mereäärset teed, Jordani-tagust maad, paganate Galilead. Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse. Sest tema koorma ikke ja tema õla kepi, tema sundija vitsa sa murrad nagu Midjani päevil. Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks. Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Js 8:23a & 9:1-5
Valguses oleme me koos – olgu pere, sõbrad või puhta võõrad inimesed – siin kiriku valgussäras oleme me koos. Kui praegu läheks kottpimedaks ning käepärast poleks ei küünlaid ega nutitelefonide valgust – kui me oleks ühtäkki täielikus pimeduses, siis muutuks meie siinolemises midagi kardinaalselt. Pimeduses ei näeks me üksteise näoilmeid, žeste ega liikumist. See oleks üpris kaitsetu tunne. Me kardaks liikuda; me koperdaks üksteisele otsa, võiks üksteist pikali tõugata. Pimedas on märksa raskem üksteist usaldada. Pimedus lõhub koosolemise – vahemaa meie vahel võib olla sama, aga iga inimene on oma pimeduses üksi. Iga inimene on üksi ka oma sisemises pimeduses, oma hinge pimedas öös.
Aasta kõige pimedamal ajal, kui päev meie maal kestab kuus tundi ja viis minutit, pühitseme me valgust. Ja märgiks selle valguse saabumisest sai üks laps – laps, kes nägi ilmavalgust – ning tõi siia ilma valgust – enam kui 2000 aasta eest. Meie vaatame tollele 2000 aasta tagusele sündmusele tagasi kui ühele aegade hämaruses toimunud loole. Ja et tolle sündmuse juures olnud Joosep ei jäädvustanud sündmust fotode ega filmi kujul, siis ei jää meil üle muud kui uskuda kohalolnute hilisemaid tunnistusi – või siis kahelda, sõbralikult muiata ja lugu muinasjutuks tunnistada. Tänase jutluse aluseks olev tekst pärineb aga veelgi kaugemast ajast. Prohvet Jesaja elas 700 aastat enne selle lapse sündi. Just siis sai Jesaja Jumalalt ülesande kuulutada lapse tulekust: ,,Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst”.
Jesaja positsioon oli seega teistsugune kui meil. Temal polnud tunnistajaid võtta, sest ta ei vaadanud selle lapse sünnile mitte tagasi, vaid edasi. Tema sai rääkida üksnes sellest, mida Jumal talle oli teatanud – ta kõneles kaugest tulevikust, mis tal endal nägemata jäi.
Jeesuse sünd, Jumala inimeseks saamine, meiesarnaseks sündimine on kui aegade keskpunkt. Prohvet Jesaja, see nägija, näeb suurt valgust saabumas ja kuulutab uut ajastut. Mitte mingit tõestust polnud, aga tema toetus sellele tõotusele, sest ta usaldas Tõotajat. Meie vaatame tagasi, näeme samuti häguselt nagu läbi udu, ja meiegi jaoks saab see sündmus tõelise tähenduse siis, kui me usume – kui me usaldame Tõotuse andjat ja seda last.
Prohvet Jesaja kuulutas inimkonnale suurt muudatust, uut lootust ja valgust, mis pidi selle lapse sünniga inimestele antama. Laps sündis. Meie küsime nüüd, kas muudatus on toimunud. Kas meil on rohkem rõõmu ja rahu kui Jesaja-aegsetel inimestel? Rohkem, kui oli seda maa peal enne Jeesuse sündi? Kes oskaks seda mõõta? Mõõtmatagi on selge, et pimedus ei ole maailmast taandunud. Kurjus ei ole otsa saanud.
Meie elujärg on selgelt parem kui meie esivanematel, kuid ometi tunneme end kimbatuses olevat. Meie seesmine rahu ei ole kasvanud. Inimsuhted on endiselt haprad. Tulevik tekitab kõhedust. Sel on oma väga selged objektiivsed põhjused: kogu maailm on üks rahutu ja katkine paik ning sõja vari langeb ka meie peale.
Meie igapäevane ahistus või ahastus, meie plindrisolek tuleb aga ikkagi ennekõike sellest, et me iseendaga hakkama ei saa – et me oleme iseenda loomuse, oma puudulikkuse ja piiratuse vangid, et me oleme enesessekeerdunud ja hirmul ning meie mõtete horisont on ahas.
Jõulupühad annavad küll väikese emotsionaalse süsti, aitavad mõelda ilusa ja helge peale, suunavad mõtted tänulikkuse poole, aga oma varjudest ei saa me lahti ka pühade ajal. Ning argipäeva tagasi jõudes oleme jälle nagu mutid maamullas kinni.
Näib siis nõnda, et Jesaja sõnum ja seega Jumala tõotus jäi täitumata. Pimedus jäi püsima. Laps võis ju küll sündida, nõnda nagu neid sündis miljoneid, ent peale titekisa ja rõõmsa lalina ei toonud see kaasa midagi, mis meie olukorda muuta võiks. Või ehk siiski?
2010. aasta 5. augustil varises Tšiilis Atacama kõrbes sisse väike San Jose kulla- ja vasekaevandus. Maa alla, 700 m sügavusse jäid vangi 33 kaevurit. Järgnevatel päevadel ei leitud neist mingit elumärki. Päästeaktsioon osutus üliohtlikuks ka päästjate eneste jaoks, ning ametlikus teadaandes tunnistati, et lootus kaevureid elusana leida on minimaalne.
Ja ometi, 17 päeva hiljem kaikus üle maa sensatsiooniline uudis: kaevuritel oli õnnestunud kinnitada ühe puuri külge kiri, et nad on elus. Õnnestus luua kontakt nende ja välismaailma vahel. Maapõues vangis olijateni jõudis valguskiir nii kaudses kui ka päris otseses mõttes, sest väikese sondi abil astuti nendega ülalt ühendusse.
Nad olid jätkuvalt maapõue vangis. Aga nüüd oli neil see kindel teadmine, et üleval tegutsetakse palavikuliselt, vahendeid säästmata nende päästmise heaks. Neid varustati toidu, ravimite ja valgusega, ning neid hoiti pidevalt kursis päästmisaktsiooni kulgemisega. Jah, nad olid ikka veel vangis, kõige karmimal kombel plindris. Ja ometi paistis neile keset seda pimedust valguskiir. Nad teadsid, et neist hoolitakse ning tehakse kõikvõimalik, et nad päästa.
See pääsemine võis saabuda üksnes väljastpoolt. Ent oli ääretult oluline selle ajani tuli vastu pidada. Põhjust ahastada ja meelt heita oli küllaga – nii neil esimesel 17 päeval, kui neil polnud aimugi, kas keegi nad iial üles leiab. Söögitagavarasid oli vaid paariks päevaks, ometi suutsid nad demokraatlikult otsustades ja tegutsedes sellega vastu pidada oma kaks nädalat, peaaegu kuni nende avastamiseni. Kokku tuli vastu pidada 69 päeva – aga seda nad ju ette ei teadnud. Üheskoos töötasid nad oma kitsaste ruumide korrashoidmise, põgenemistee otsimise ja moraali säilimise nimel. Nad teadsid, et kui nende omavaheline osadus mõraneb, siis nad hukkuvad. Iga päev murdus kellegi vaim, kehvi päevi tuli ette kõigil, aga nad tegutsesid meeskonnana, et üksteist toetada ning uuesti jalule aidata. Pääste tuli väljastpoolt, aga nad ei istunud jõude – kõik need 69 päeva kandsid nad üksteise eest hoolt.
13. oktoobri õhtul tõid sügavusse sukeldunud päästjad nad ühekaupa päevavalgele. Nad tulid ja kiitsid Jumalat, ning nende seljas olid T-särgid, mille rinnale oli kirjutatud ,,Tänan, Issand“, ning seljal sõnad Psalmist 95 ,,Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.“ Tänu taevale, et Tema päralt on ka Ida-Euroopa lauskmaa.
Prohvet Jesaja sõnum 2700 aasta tagant kinnitab meile: ,,Ei jää pimedusse maa, kus on ahastus.“ Meie pääsemine on lähedal. Isegi siis, kui meie maailma valguskandjad otsekui pirnid plaks ja plaks üksteise järel läbi löövad, nii et ruum üha hämaramaks tõmbub, ei muuda see tõsiasja, et valgus on teel. Tõsi, päev ei ole veel käes, ent Jeesuse sünniga on Jumal meie öös valguse põlema süüdanud. Ja see, kes oma silmad Tema peal hoiab, võib uskuda ja kogeda, et koidik on käes. Taevaserv juba helendab, ja seda ei väära miski.
Kuigi pimedus ja ahistus on suur, on hea uudis see, et nagu need vangid seal maa all, on ka meil veel hingeõhk sees. Ja nagu neil, on ka meil võimalus ühenduseks päästjaga. Sest viimselt ei ei saa me ise ennast päästa, nii nagu ei saanud seda ka Tšiili kaevurid. Meie kõigi pääste saab tulla vaid väljapoolt. Nõnda ongi see tulnud. Üks laps on teile sündinud, ja Tema ütleb: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“ Mida iganes see eesseisev aasta kaasa ei tooks, võime me ometi vaadata Tema poole, kes on alustanud oma päästeaktsiooni. Su olukord pole varjul Tema eest. Sinu asja aetakse.
Tšiili kaevurid on ainult võrdpilt, ja võrdpildi puhul on ka mitmeid erinevusi. Kui nende puhul jäi hinge kuni lõpuni risk, et miski võib veel untsu minna, siis meie võime öelda – meie pääste on juba sündinud. Isegi siis, kui me veel seda ei näe. Me ei pea kahtlema, kas aktsioon õnnestub. See on juba õnnestunud – tol esimesel jõuluööl, siis Kolgatal, Jeesuse ristil ning viimaks ülestõusmises.
On paar asja, mille eest meil endil tuleb hoolt kanda. Esiteks see, et me seda päästet märkaks. Et me toda ,,päästekapslit“ kui mingit nõrkade lohutust ära ei põlgaks. Et me Jumala väljasirutatud kätest tuima kalapilguga mööda ei kõnniks. Ja teiseks: me saame vastu pidada üheskoos. Meil tuleb üksteist toetada ja julgustada, kuulata ja mõista, tuleb üksteise jaoks aega leida ning lugusid vesta, naerda ja kallistada, ikka selleks, et meie vaim ei nüristuks ega murduks, et usk ja lootus kannaks meid kõiki pääste saabumiseni välja.
Kui jõulusära möödas, astume me jälle oma pimedusse. Kuidas minna edasi nii, et jõulud meis päriselt midagi muudaks, et see valgus meiega kaasa tuleks? Martin Luther lausus oma 1520. aastal peetud jõulujutluses nõnda: ,,See lapsuke siin, see Jeesus, ei taha meilt muud, kui et me teda kannaksime. Ta tahab olla meie poolt kantud, et me võiksime viimaks ütelda: See laps on minu. Just see annab südamele avarust ja tugevust.“
Sest viimselt on Tema see, kes meid kõigest, nii käesolevast kui ka tulevast läbi kannab. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja