Mõne nädala eest seisin saalitäie koolilaste ees ja küsisin, kelle sünnipäeva me jõulude ajal tähistame. Julgemad pakkusid päkapikku, mõni arvas, et jõuluvana. Terve saalitäis vahvaid ja uudishimulikke lapsi ei teadnud, et jõulude keskmes on Jeesus. See hetk pani mõtlema. Kas see on probleem, et Eesti lapsed ei tea, kelle sünnipäeva me täna tähistame? Ja kui see on probleem, siis mis mõttes ja kellele? – Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 25. detsembril 2024.
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1:1-5 & 1:9-14
Meie kiriku jõulupuu all on pajuvitstest punutud sõim ja sõimes nukk nimega Andreas. Mu tütar sai selle nii umbes 25 aastat tagasi kingituseks. Andreas oli talle väga oluliseks mängukaaslaseks. Nüüd on Andreas juba päris mitu aastat meie koguduse vabatahtlik, kelle kanda on jõulude ajal Jeesuse roll Me kõik saame aru, et sõim on sümbol ja Andreas on osa sellest sümbolist. See kujutab jõululast Jeesust, kes sündis laudas. Laudas sellepärast, et Ta vanemad pidid toonaste võimulolijate suva tõttu oma kodust lahkuma ning oma esiklapse võõras paigas ilmale tooma. Laudas ka sellepärast, et inimestel polnud südant neid oma majja võtta. Ja siis asetasidki ema-isa oma vastsündinu sõime, sest ,,neil ei olnud muud aset majas“.
Nii sündis Jeesus. Ja täna peame me tema sünnipäeva. Võib-olla tahaks keegi korrigeerida ning öelda: „Ei-ei, kui see, kes sündis, on juba surnud, siis ei peeta enam tema sünnipäeva, vaid sünniaastapäeva.“ Nii võime tähistada tuleval aastal näiteks luuletaja Ernst Enno 150. sünniaastapäeva. Kui kellelgi on sünnipäev, siis on ta reeglina ikka ise ka kohal ja tema aset ei pea täitma sümboolne nukk Andreas. See on asjalik argument juhul, kui asetada Jeesus teiste inimkonna ajaloo vältel elanud suurmeeste või -naiste ridadesse nagu Galileo Galilei, Mahatma Gandhi või Marie Curie. On võimalik ka lihtsalt pidutseda, mõtlemata üldse sellele, et kelle sünnipäev või miks ja milleks.
Mõne nädala eest käisin külas ühes Eestimaa armsas koolis, et rääkida advendiajast ja jõuludest. Seisin saalitäie 7- kuni 12-aastate laste ees, ja küsisin, kelle sünnipäeva me eelseisvate jõulude ajal tähistame. Terve saal mõtles. Julgemad pakkusid välja päkapiku, mõne kaalukauss kaldus jõuluvana poole. Oma 60-70 last, kes olid muidu hästi julged rääkima, küsima ja hõikama, ei teadnud öelda, et jõulude keskmes on Jeesus – et Tema on see, kelle sündi tähistatakse suures osas maailmas. Ma mõtlen, et mõni vast ikka teadis, aga ei tihanud seda ehk välja pakkuda.
See oli armas kohtumine – lapsed olid vahvad, avatud, sõbralikud ja uudishimulikud. Kodu poole sõite mõtlesin, et mis see nüüd oli, mida ma äsja kogesin, ning kas see on probleem, et Eesti koolilapsed ei tea, kelle sünnipäeva me täna tähistame. Muidugi me vangutame pead, muidugi ütleme, et oi-oi, kuhu me küll jõudnud oleme ja nõnda edasi. Aga kui see on probleem, siis mis mõttes ja kellele?
Jah, see on probleem hariduse ja harituse mõttes. See on kultuuriline probleem. Kui üks eurooplane ei tea, mis funktsiooni täidavad hinduismi jumalad Indra või Šiva, ei takista see teda osa saamast siinsest kirjandusest, kunstist, teatrist ja muusikast. Aga kui kristlikku kultuuriloo kohal laiutab täielik tühermaa, siis jääb inimene ilma isegi emakeele igapäevasest rikkusest, rääkimata muust kultuurist ja ilmaelu mõistmisest.
Aga kas see, kui laps arvab, et jõulud on päkapiku sünnipäev – ning Andreas seal sõimes on siis näiteks päkapikk – on probleem ka igavikulises plaanis? Asetame selle küsimuse teistpidi: kas see, kui õpetajad näeksid vaeva ja teeksid lastele selgeks, et ei-ei, jõulud on ikka Jeesuse sünnipäev, ja see sündmus toimus umbes 2020 aastat tagasi Petlemmas keiser Augustuse valitsusajal jne – kas see muudaks midagi olulist nende laste elus? Vanas keelepruugis küsides: kas see teeks neid õndsaks? Kas see laps, kes õpiks hoolega ja vastaks tunnikontrollis kõikidele jõuludega seonduvatele küsimusele õigesti, võiks leida tänu sellele hingerahu ja lunastuse?
Teadmised on head ja vajalikud. Teadmine, lugemine ja mõtlemine viivad arusaamisele ja mõistmisele, seoste nägemisele, ning see teeb elu võrratult rikkamaks. Meil on vaja selliseid tarku, avara maailmanägemisega inimesi. On vaja teada.
Ometi on meil inimestena vaja midagi enamat kui teada või aru saada. On ju vaks vahet sellel, kas sa tead, et armastus on olemas ning saad selle toimimisest põhimõtteliselt aru, sest oled seda inimõpetuse ja keemia tunnis õppinud, või oled sa seda oma elus kogenud. Kogenud, mida tähendab armastada ja olla armastatud.
Siit punktist saame tänase jutluseteksti abiga edasi arutleda.
Me oleme harjunud, et jõulusündmusest räägitakse Petlemma, lauda ja sõime metafoore kasutades. (Eks sellepärast peab ka Andreas igal aastal külmas kirikus kuuse alla olema.) Nõnda on Jeesuse sündimisloo kirja pannud evangelist Luukas. Ka Matteus liigub sarnastel radadel.
Johannes alustab oma evangeeliumi, rääkides samast sündmusest sootuks teiste mõistete ja sümbolitega. „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“
See on Tema, kes on olnud aegade algusest. Võrdluseks on siinkohal hea lugeda 1. Moosese raamatu algust ehk Piibli kõige esimesi ridu: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.“
Johannes ütleb, et „Kõik on tekkinud Tema läbi, ilma temata ei ole tekkinud mitte midagi.“ Jumal on meist hoomamatult suurem, Ta on kõik kõiges. Kogu maailm on sündinud sellest valgusest, sellest logosest, mõttest ja väest.
Temas me elame, liigume ja oleme, kas me ise seda siis taipame või mitte. Aga tundub, et me ei taipa seda enne, kui Ta tuleb meie keskele – see mõõtmatult suur tuleb ja saab väikeseks, mõõdetavaks ja kaalutavaks, hoomatavaks inimlapseks.
Miks Ta tuleb? Või milleks?
Selleks, et me saaks Teda vastu võtta.
Sest Jumal ei taha olla meie jaoks üks fakt, mida teada, või abstraktne idee, mille üle haritud inimeste seas arutleda. Nagunii on Ta liiga suur selleks, et me saaks Tema üle arutleda. Ja siis on see mõõtmatult suur saanud nii pisikeseks, et me saame Tema sõime üle kummarduda. On vaja Ta sülle võtta, otsa vaadata ja imestada – hämmastuda sellest, et Jumal on saanud inimeseks.
Ja taas – miks? Või milleks?
Selleks, et me võiks Teda vastu võtta.
Johannes ütleb mitmel moel, et see ei sünni kergesti. Tõeline valgus tuli meie maailma pimedusse, aga pimedus ei võtnud seda omaks. Pimedus eelistas jääda oma pimedusse. See on Jumala loodud maailm, Ta on siin, ja ometi ei tundnud maailma Teda ära. Ta tuli omade keskele, aga omad ei võtnud Teda vastu. Meie, inimesed, ei võta Teda vastu.
Kui tõrksad me oleme, kui kinni oma kivinenud maailmas! Kui halvatud oma hirmudes, kui suletud oma südametesse, et me ei tunne ära armastust – ei võta omaks, ei taipa, ei mõista. Kas see on sellest, et me koormame end nii palju muuga, et me südamed on tühja täis, nii et Ta ei mahu sinna? Et me ei saa oma käsi Tema vastu võtmiseks välja sirutada, sest meie mõtted koormatud ja hajevil, silmad pimestatud, nii et me ei näe, või kui näeme, siis ei taipa?
Ausalt öeldes võime me Jumalast mingeid fakte teada ja võime ka mitte teada, sel pole suurt vahet. Jumal tahab olla inimese poolt vastu võetud, omaks võetud.
Johannes ütleb, et neile, kes Ta vastu võtavad, annab Ta meelevalla saada Jumala lasteks. Kirikuisa Athanasios öelnud, et Jumal sai inimeseks, et meie võiks saada jumalikeks. See on Jumala tahtmine. Meie põtkime vastu, hoiame kinni oma vanadest mõttemustritest, ihadest ja hirmudest ega taha kuidagi lahti lasta. Tänane maailm ei jäta kahtlust, et me oleme lootusetult hädas oma inimeseksolemisega, ja ometi ei oska me paremat ja puhtamat vastu võtta.
Aga meil on lootust. Selleks Jumal maailma tuligi, et anda meile lootust – ja see lootus ei saa otsa! Me võime vastu punnida, jaurata ja jampsida, haiget teha ja haiget saada, mõndagi siin elus ära lõhkuda, aga Jumal on nüüd siin meie keskel. Jumal on meiega, kannatlikult ja kannatades, ometi ustavalt ja vääramatult meiega.
Ja meil on võimalik Teda ära tunda, vastu võtta ka siis, kui me seisame oma lõhutud mänguasjade, kildude või varemete keskel – ka siis on meil võimalik Teda omaks võtta. Sest Tema on meid just niisugustena juba enda omaks võtnud.
Kirikuisa Origenes arvas, et see vastuvõtmine on protsess nagu koolis õppimine – me ei saa kohe paugupealt targaks, vaid targaks saamine on teekond. See on õppimine, ise õppimine. Inimene peab ise õppima, et see Tõde, see sõna saaks täiesti tema omaks. Ise õppimine ei tähenda, et seda tuleks teha üksinda, sest üksinda ei saa inimeseksolemist õppida. Seda saab omandada ainult üheskoos. Ise õppimine tähendab seda, et keegi teine ei saa seda tööd sinu eest ära teha.
Origenese meelest ongi meie maailm kool. Mõni on veel esimeses klassis, mõni on abiturent, aga mõni teeb juba magistrieksameid. Ühel läheb kiiremini, teisel võtab see teekond rohkem aega. Mõni taipab imeliselt kergelt, teine aegamisi, aga see-eest sügavuti, kolmas saab palju haiget, aga jõuab seevastu suurte sammudega edasi – edasi ehk Jumalale ligemale. Jumalikkuse poole.
See on Jumala töö meie sees, et me võiks Teda taibata ja vastu võtta. Sest Jumal tahab olla konkreetselt sinu Jumalaks, just nimelt sinu rõõmuks ja õnnistuseks. Ja kui see on Tema, Kõigeväelise Jumala hea ja armuline tahtmine, siis kes saab Teda väärata? Paulus ütleb selle kohta, et ta on „veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:38jj)
Jumala Sõna ning Tema armastus tahavad aga jätkuvalt inkarneeruda ehk kehastuda – ikka selleks, et inimesed võiks seda kogeda ja vastu võtta. Ja nüüd teeb Jumal seda tööd ka meie kaudu. Oma laste ehk sinu ja minu sees elades ja meist välja kiirates saab see armastus jätkuvalt inimesi puudutada. See on valgus, mis on hakanud paistma pimeduses – valgus, mis toob rõõmu ja helgust, mis tervendab ja loob uueks. Ja meie kõik, ka kõik need vahvad lapsed seal väikeses koolis ja kodudes, kes tähistavad täna jõuluvana sünnipäeva – me võime Jumala ära tunda ning omaks võtta. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Foto: Rod Long, unsplash.com