Meie maailmas on VIP-pääsmeid, eristaatust ja privileege sageli vaja, et pääseda tähtsate inimeste juurde. Jumal aga tuleb meie keskele ilma pompöössuseta, seisab patuste seas ja kutsub enda juurde igaüht. Need oleme meie, inimesed, kes püüavad piire tõmmata. Nagu Jumala turvamehed tahaksime määrata, keda Jeesuse juurde lasta. Või, mis hullem veel, kelle juurde Jeesusel sobib minna.
Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Mt 3:13-17
Vahel tahaks oma elus midagi muuta. Tahaks eelnevaga joone vahele tõmmata, või puhtalt lehelt alustada. Mõnikord tahaks võtta lausa uue kaustiku, sellise, kuhu ei ole veel ridagi kirjutatud. Uus aasta näib selleks alati võimaluse andvat, mis siis, et 1. jaanuar pole tegelikult ju mitte midagi muud kui üks päev tuhandete meie elupäevade jadas. Aga ikka tundub, et 31. detsembri ja 1. jaanuari vahel on teistsugune lävepakk kui tavaliste päevade ja ööde vahel. Seda ületades astuks me nagu uude tuppa, uude olukorda, kus on ees midagi tundmatut ja teistsugust, midagi puhast ja põnevat. Eks sellepärast seabki inimene endale eesmärgiks, et uuest aastast muudan oma eluviise: jätan suitsetamise maha, alustan dieeti või hakkan trennis käima. Huvitav, kui palju on neid, kes otsustavad, et uuel aastal loobun kõrkusest või jätan maha pahuruse, tigeduse, tänamatuse või ükskõiksuse? Küll oleks hea, kui me nõnda suudaks. Loobuda lihast on vist lihtsam kui loobuda vihast või üleolekust.
Me ühtaegu igatseme muutusi ja kardame neid. Mingeid väga selgeid muutusi oma ellu igatsesid ka need inimhulgad, kes järgnesid Ristija Johannese kutsele ning läksid tema järel kõrbesse, et kuulata tema karmi kõnet ja painutada ennast – tunnistada alandlikult oma kõlbmatust ning parandada meelt. Meeleparanduse märgiks lasid nad ennast Johannesel ristida, et pesta maha kõik see, mis neid koormas – kõik valskus ja tühisus, millega nad oma elu täitnud olid.
Väsinud, koormatud ja kibestunud inimesed kogunevad tänapäevalgi rahvajuhtide ümber, et nende kõvasid kõnesid kuulata, aga need tänased kõned on teistsugused. Tõsi, needki räägivad sageli õigusest ja tõest ja valest, valgusest ja pimedusest, aga nad on reeglina suunatud väljapoole. Nende piigiteravik on suunatud mitte iseendale ega kuulajatele, vaid teiste vastu. Muutus peab toimuma kusagil mujal, mitte enda sees. Meie hädades on süüdi teised, olgu siis umbmäärased või konkreetsed, aga igal juhul need teised.
Johannes ei näita näpuga nende poole, kes kohale pole tulnud, kes on kusagil kaugel või kõrgel, vaid ta pöörab peegli inimese enda poole. Sina oled see, kes seisab Jumala ees. Sina kannad vastutust oma elu eest. Sinu süda ja su elu vajavad muutust, ja neid saad muuta üksnes sina ise.
,,Rästikute sugu,“ ütleb Johannes neile. Ärge õigustage ennast oma päritolule ja esiisadele – või ka oludele – toetudes. Ärge peitke endid oma rassi, rahvuse ja traditsioonide taha. Ei ole jumalikke eesõiguseid, mis teid päästaks. Kirves on juba puu juurte küljes, teie seis on kriitiline. Seepärast parandage meelt ja kandke meeleparandusele kohast vilja.
Ning nad tahavad muutust, nad seisavad alandlikult Jordani jõe ääres ootel, et lasta end selle muutuse märgiks ristida.
Ja siis on seal mingi error. Eksitus. Rästikute soo hulgas seisab Jeesus, Jumala Poeg. Rahvas ei tunne veel Teda, Ta tundub olevat üks nende seast, tavaline juut, kes ootab kannatlikult, et järjekord Temani jõuaks. Johannes teab, kes Ta on, ja hakkab vastu. Jeesus ei ole üks nende seast, Jumala läkitatu ei ole see, kes peaks meelt parandama ja oma elu muutma. Teda ei ähvarda jumalik kohus, Tema ei ole rästikute sugu! Jeesus, inimeseks saanud Jumal, on puhtus ise, veatu ja laitmatu. Hoopis tema, Johannes, vajaks Jeesuse ristimist, vajaks Püha ja puhta puudutust! Johannese keeldumine on üsna kategooriline.
,,Lepi sellega“, ütleb Jeesus Johannesele. Lepi sellega, et Jumal ei tule siia maailma inimeste keskele nõnda, nagu see meie meelest Tema vääriline oleks. Pidulik vastuvõtt, viisakas kohtlemine, aupaklikkus ja distants, saatjaskond ja turvamehed, vilkuritega autode korteež ning eelisõigus nii lennukile minekul kui ka ristmike ületamisel. Tegelikult pigem vist eralennuk. Kummardused ja väikesed suupisted ning vajalik privaatsus.
Selle asemel seisab Ta rahva seas. Suvaliste inimeste hulgas. Patuste seas – nende seas, kes olid ära tundnud, et nende elu on kõlvatu, kes on ebakindlad. Kes tunnevad end läbikukkunu ja rabedana ning tajuvad, et nad vajaks kardinaalset muutust.
See ei ole Jumalale kohane. Järelikult on see kohatu. Võib-olla on see isegi silmakirjalik – et ,,vaadake, kui alandlik ma olen. Vaadake, kuidas ma ei nõua erikohtlemist!“ Kerge on pidada inimeste õilsust või headust silmakirjalikkuseks. Paavst Franciscuselt nõudis ilmselt suurt kindlameelsust ja sügavat usku loobuda paavsti punastest kingadest ja muudest luksuslikest vidinatest, sest sellega kaasnesid kindlasti ka süüdistused: ,,Näe, peab ennast eelkäijatest paremaks, tagasihoidlikumaks ja vagamaks…“
Jeesuse puhul pole silmakirjalikkusest rääkida mõtet juba kasvõi sellepärast, et sel hetkel ei tundnud teda veel keegi peale Johannese. Ta seisis märkamatuna nende enesega puntras olevate inimeste seas.
Johannese protest seal Jordani ääres oli kategooriline, aga sama kategooriline on Jeesuse vastus. Ta on tulnud siia ilma teoks tegema Jumala õigust.
Mis on Jumala õigus? Ladinakeelne iustitia toob meie silme ette korra ja nõuded, seadused ja nende rakendusaktid. See, mis kõlab meie jaoks karmi moraalireeglite süsteemina, osutub Jeesuse tulekuga sootuks millekski muuks.
Johannes nõudis inimestelt muutust. See, mis ta rääkis, oli karm. Kõik oli õige, kõik on õige – me, inimesed, oleme omadega rappa jooksnud. Johannes nõudis, et me pöörduks ja roniks rabast välja.
Jeesus tuli ja astus meie keskele, astus samadesse kingadesse, milles oleme meie. Ning vähehaaval hakkab meile koitma, et Jumala õigus pole ennekõike mitte nõudev, vaid andev, kinkiv õigus. Jumala õigus on halastav armastus. See on Jumala solidaarsus patuse inimesega. Jumala hääl, mis kõlas Jeesuse üle Tema ristimisel, andis sellele kinnituse: ,,See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel!“
Meie, inimesed, püüame piire tõmmata. Nagu mingid Jumala turvamehed tahaksime määrata, keda Jeesuse juurde lasta. Või, mis hullem veel, kelle juurde Jeesusel sobib minna. Me nagu teaks, kes kõlbab, kes on väärt, et kuulda ja võtta vastu Jumala kutset. Teatame kõlava hääle või teravate, nõudlike sõnadega oma poodiumitelt, kui hukas on maailm ja kes kõik peaks muutuma. Mis sobib ja mis on kõlvatu, riivatu, sündsusetu… mis heidab poripritsmeid meie puhtale valgele põllekesele.
Ehk me pigem hoopis imestaks, et meie oleme tohtinud Tema kutset kuulda ja seda vastu võtta. Ja kui mina olen seda tohtinud ja tohin ikka veel, kui meie tohime Tema ligi mina, siis tohib seda igaüks. Tohib iga inimene, kes igatseb ja otsib armu, isegi kui ta seda veel sõnadesse ei oska panna. Sest küsimus pole kõlbamises. Mitte keegi ei kõlba. Mina olen kõlvatu. Sina oled kõlvatu. Keegi pole laitmatu. Just sellepärast vajame me armu.
Jeesuse tulek Johannese ette ristimisele tähendas Tema vastust Jumala armule. Ta võttis selle vastu ja elas selle armastuse tõeks. Samal kombel saame meiegi alanduda Jumala palge ette. Ristimise läbi võtame me vastu Jumala armastuse ning Tema tõotuse. See vastuvõtt Jumala kogukonda on meie vaimse teekonna algus. Ning see pole üksnes mingi sisekaemuslik vaimne elu, vaid see läkitab meid minema maailma heade tegude ja lahkusega, ning armastava, kuid jõulise protestiga ebaõigluse vastu. See on tee, millel kõndis Jeesus, ja sellel tahab Ta jätkuvalt kõndida, nüüd juba meie sees ja meie kaudu.
Keldi kristlased räägivad „õhukestest kohtadest“ – thin places – kus jumalikkus ja inimlikkus on transparentsed ehk teineteise suhtes läbipaistvad. Aga Jumalal on tarvis ka „õhukesi isikuid“, inimesi, kelles Jumala valgus särab eredalt ja ilmutab Tema ligiolu ning päästet. Selle tervendava väe ja õnnistuse edasi kandmiseks valib Jumal täiesti tavalisi inimesi. Aga ka see, kes on väljavalitu, peab tegema oma valiku ning sellele kutsele vastama.
Kui sulle on antud taibata midagi Tema armastusest, kui selliste „õhukeste kohtade“ läbi su elus ja su sees oled sa saanud aimu Temast, kes on Püha, siis on sinu vastus – ja ka vastutus – võtta see armastus vastu. Meie valik on vastata armule, mida me oleme kogenud. (Kusjuures viimselt on ka see meie vastus Jumala armu töö.)
See väga isiklik ja intiimne kutse ning sama isiklik ja intiimne vastus kirjeldab ka toda sündmust ehk Jeesuse ristimist Jordani jõel. Ning seesama jumalik kutse ning meiepoolne vastus Tema armastusele on kohal nii meie ristimises kui ka igas meie päevas, kus me oma ristimist tõeks elame.
Nõnda on üleskutse ja nõue meeleparanduseks mõeldud mitte neile, teistele, vaid ennekõike meile endile, et me iga päev uuesti pöörduks Jumala poole ja seaks oma elu keskmesse Jumala armastuse.
Ja nii nagu ristimises, laskub nüüdki Jumala Vaim meie peale otsekui tuvi. Ta ütleb Sulle täna ja ütleb igal uuel päeval: ,,See on minu laps, kellest mul on hea meel!“
Seda tajudes ja taibates püüame me loomulikult ja enesestmõistetavalt, ilma hirmu, surve ja välise kontrollita teha oma elus teoks Jumala õigust – käia valguses ning kanda meeleparandusele kohast vilja. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi jutlusi siit!
Foto: Hasan Almasi