Kas Jumal magab, kui meie kannatame? Või on lugu veelgi hullem – kas Ta näeb, aga ei hooli? Nii küsis Risti koguduse hingekarjane Annika Laats jutluses pühapäeval, 9. veebruaril 2025. Loe või kuula tervet jutlust…
Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem vastaskaldale!” Jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga. Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest. Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks. Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?” Mk 4:35-41
Vanemad inimesed, kes elanud oma elu keset loodust ning kelle tööd ja tegemised on otseselt sõltunud ilmastikuoludest, oskavad imetlusväärsel kombel öelda, mis ilm meid päeva jooksul ees ootab. Mäletan meie koguduse raudvara, armast proua Elgat, kes hajutas mõnelgi puhul minusuguse linnatüdruku muret – vaatas pilvi ja rahustas, et ei nendest pilvedest küll vihma tule. Samamoodi mõistsid ilma ja merd vaadelda sajandite jooksul meiekandi randades elanud kalurid, sest sellest tarkusest võis sõltuda nende elu.
Tänapäeval teevad seda tööd teaduslike meetoditega ja üsna täpselt kõik õppinud meteoroloogid, ja meie saame erinevatest kanalitest järgi vaadata, millal on tiba vihma tulekul või millal on oodata tuule tõusmist.
Mõned tormid tabavad meid siin elus siiski ootamatult.
Meie tänane lugu, mille on lisaks Markusele pannud pisut erinevas sõnastuses kirja ka Matteus ja Luukas, leiab aset Galilea järvel. Peale pikka rahva keskel veedetud päeva kutsub Jeesus jüngreid edasi liikuma ning sõitma üle järve teisele kaldale.
Galilea ehk Kinnereti järvel, mida mõnel pool evangeeliumides ka mereks nimetatakse, on laiust oma 13 km. Sellest ülesõit võtab aega. Samas ei ole see just eriti tormine paik. Järv asub oma 209 m allpool merepinda, olles sellisena maailma madalaimal asuv mageveejärv. Nõnda on ta oma asukoha poolest tormide eest üsnagi kaitstud, suurema osa ajast täiesti tüüne või siis väikese laineloksuga. Viimane tõeliselt suur torm oli seal 1992. aastal. Inimene võib seega terve oma elu seal järve ääres elada, ilma et tõelist tormi näeks.
Jeesuse jüngrite hulgas oli vähemalt kolm professionaalset kalurit – küllap oli kalapüük olnud nende argipäevaks poisipõlvest saati. Nii tundsid nad seda järve nagu oma viit sõrme, ja suurema osa oma elust olid nad näinud seda täiesti rahulikuna. Sellist tormi ei saanud ega osanud nad oodata.
Meie oma elus on aegu, millest me teame ette, et need tulevad pingelised. On eksamiperioode, mis tuleb üle elada, on töölgi pingelisi olukordi, milleks me peame vaimu valmis seadma. Me teame, et tavapärasesse ellu toob suure muudatuse uue inimese sünd, või lapse kooliminek… Aga on torme, mis saabuvad meie ellu täiesti ette teatamata, otsekui eikusagilt. Sa võid olla kui professionaalne, tugev ja tasakaalukas kui tahes, on ikkagi asju, mis rabavad jalust. Nõnda avastavad ka jüngrid end ühtäkki keset sellist turbulentsi, et neid haarab halvav hirm – hukkumine tundub olevat ukse ees.
Möllav torm, mille üle sul ei ole mingit meelevalda – sa ei saa lihtsalt mitte midagi teha, hulbid keset seda möllu nagu pähklikoores, lootes, et järgmine laine su laevukest pea peale ei pööra. Pole mahti isegi vett paadist välja loopida. Tõepoolest, ükski kolmest evangelistist ei nimeta, et jüngrid oleks ise midagi selles olukorras ette võtnud. Võib-olla nad ei saanudki midagi teha. Võib-olla oli olukord selline, et millegi tegemine oleks olnud pelgalt asendustegevus.
Mõnikord öeldakse, et alles tõelisesse hädasse sattudes õpib inimene palvetama. Nõnda on levinud ka ettekujutus, et tulevad kogudusse tänapäeval ainult need, keda on elus olnud mingi raske löök. Minu kogemus vaimulikuna seda ei kinnita. Häda sunnib küll liikvele, aga põgeneda võib mitmes suunas. Mõnda paneb suur häda või katsumus Jumalale üldse selga keerama, kuigi just sel ajal võiks Tema kohalolu nii palju tuge anda. Aga hätta sattudes tõstab meis sageli pead etteheide: ,,Miks just mina? Miks just meie? Miks just nüüd?“ Ja isegi siis, kui Jumalal inimese elus seninigi kohta pole olnud, kerkib hätta sattudes sageli küsimus: ,,Kus see Jumal nüüd siis on? Miks Tema sellel sündida laseb?“ või siis „Kas Jumal on oma pilgu meilt ära pööranud? Kas Jumal magab?“ Me otsime põhjust, me otsime süüdlast, ja Jumal tundub sellistes olukordades igal juhul süüdi olevat. Sest Ta peaks ju olema kõikväeline ja hea.
Kas Jumal magab, kui meie kannatame? Või on lugu veelgi hullem – kas Ta näeb, aga ei hooli?
Jüngrid on ahastuses ja hirmul, ning Markuse sõnul hüppavad nad magavale Jeesusele peale üpris agressiivselt ja etteheitvalt: ,,Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ Tõepoolest, oht on käegakatsutav, nad kõik võivad hukkuda, aga Jeesus, see Õpetaja ja imetegija – Ta lihtsalt põõnab paadipäras.
Me võime öelda, et jüngrite usk on nõrk ja nad ei taipa, et nendega on Päästja ja Õnnistegija, ning kui Jeesus on nendega, ei saa ju midagi halba juhtuda. Ma mõtlen, et olgu me usk rahulikel ja rõõmsatel päevadel kui tugev tahes, ei tea me kunagi ette, mis toimub meie hinges siis, kui me tormi kätte jääme. Hirm on normaalne nähtus, mingil määral vajalikki. Jumal on meid nõndamoodi loonud, et me tajume hädaohtu, tunneme mõnikord hirmu ja mõnikord ängi, mõnikord ärevust ja mõnikord jõuetust. Usk ei ole mingi staatiline, kindel ja kahtlusteta seisund – mingi vankumatu teadmine, mis kunagi ei kõigu. Usk on usaldus, mis tuleb igas kriitilises olukorras uuesti üles leida. See on otsus, mida südames uuesti langetada. Mõnikord on see koguni hüpe, mida hüpata, ja sellist hüpet ei saa sa kunagi ette ära hüpata – hüpe sünnib siin ja praegu. Aga selleks hüppeks saab oma südant ette valmistada, ning kõigist eelnevatest kogemustest ja hüpetest midagi oma järgmistesse eluetappidesse kaasa võtta.
Ja jüngritel on usku, sest nad pöörduvad õiges suunas – nad pöörduvad oma palvega Jeesuse poole. Piibliringis, kus me seda teksti käsitlesime, arutlesime selle üle, kas jüngrite etteheitvaid sõnu võib pidada palveks. Esimese hooga tundub see palvest ikka päris kaugel olevat. Nad ei palu ju midagi.
Ent igasugune pöördumine Jumala poole on kõnelemine Temaga, seda isegi siis, kui meil polegi sõnu – kui me pöörame Tema poole üksnes oma etteheitvad silmad või kohkunud südame. Pole vahet, mis sõnu või hääletooni jüngrid parasjagu kasutavad – nad ootavad ja otsivad abi Jeesuselt. Nad tegelikult ju loodavad Tema peale. Ja see ongi määrav.
Hädaohtu sattudes me kas tardume või põgeneme. Oluline on see, mis suunas või kelle suunas me põgeneme.
Ja kui meie paat lööb vankuma, kui meie harjumuspärane, turvaline elu satub ohtu ning lained pillutavad seda sinna ja tänna, siis on peamine küsimus selles, kellega koos me oma paadis oleme. Olulised on inimesed, kellega koos me teele oleme asunud, aga olulisim on küsimus, kas me oleme paadis koos Jeesusega.
Jeesus oli Jumala Poeg, kes sai inimeseks ning elas nagu meie. Inimesena vajas Ta süüa, Ta vajas paika, kuhu oma pead toetada, Ta vajas hingetõmbehetki ja vaikust. Ta vajas ka und. Selle teekonna käis Ta läbi, et olla meiega nii meie näljas ja väsimuses, valus ja kannatuses, unes kui ka unetuses. Ta teab, mida sa tunned. Ükski sinu rõõm, su igatsus või valu ei ole Talle võõras.
Aga Jumal ei maga, ei jää tukkuma, ei pööra pilku Su pealt ära. Kui sa oled koos Temaga teele tohtinud asuda, siis on Ta jätkuvalt sinu paadis.
Mure panebki muretsema, ja häda teeb tõesti häda. Hirmgi luurab samuti nurga taga. Selline on elu. Ka kristlasena võib inimene olla nõrk, närvis, frustreeritud või hirmul. Enam kui suurt usku on meil vaja usku suurde Jumalasse, kes on meiega, meie paadis.
Me ei pea end petma kujutlusega, nagu suudaks me iga situatsiooni hallata ning ohje alati tugevalt oma pihus hoida. Palju võimsam ning viimselt ka olulisem ja mõttekam on teadmine sellest, et meie elu ja kõik, mis selles toimub, on Jumala pilgu all, ja Tema käes on meelevald. Ohjad on selle käes, kes suudab ohjata ka tormis möllavaid vetevooge. Temas on rahu ka siis, kui muu maailm ammu arutult ringi tormab ja hingeldab. Sellest üle mõistuse suurest rahust on keset kriisi tohutult palju rohkem kasu kui meeletust paanilisest rapsimisest.
Ja see on arukas rahu – selline, mis ei peida pead liiva sisse ega pööra pilku kõrvale, ei põgene ega eita, vaid tegutseb kainelt, mõistlikult, mõõdukalt ja lootusrikkalt. See rahu on rajaneb teadmisel, et me oleme paadis koos oma Päästjaga. See rahu tugineb Jumala seadusele armastada Jumalat üle kõige ning ligimest nagu iseennast. Ning sellest seadusest lähtuvalt saame me tegutseda igas konkreetses olukorras, millega meil tuleb silmitsi seista.
Ja Tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!“
Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.
Kreeka keeles on need kaks viimast sõna μεγάλη γαλήνη. See on suur ja avar, mõõtmatu rahu, mille annab Jumala Sõna ning Tema kohalolu keset meie elu.
Annika Laats
Risti koguduse õpetaja