,,Armastus ajab välja mitte ainult pimeduse ja kurja, vaid ka kartuse – selle kartuse – kreekakeelse fobia – mida ma ise eelistaks tõlkida eesti keelde kui hirmu. Lihtsalt selleks, et mitte ajada seda sõna segi näiteks aukartusega, või kartusega teha rumalusest või hoolimatusest haiget mõnele inimesele või kartusest teha liiga loodusele – tallata maha lilled, lõigata robotniidukiga pooleks ümbruskonna mesilased, reostada loodust või astuda kogemata kutsika käpa peale. Kõike seda nimetaksin ma kohaseks ja vajalikuks kartuseks ehk aukartuseks elu ees. Armastus ajab välja kartuse kui hirmu. Hirm on see, mis meid seob, mis ei lase meil saada vabadeks jumalalasteks. Jumal, kes on armastus, tahab näha oma lapsi vabadena. Armastus teeb vabaks – see on mõte, mida tasub edasi mõelda, mida siit koju minnes kaasa võtta – et Jumala armastus vabastab elama julguses ja rõõmus!” rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 11. juunil 2023.
Johannese esimene kiri, 4. peatükk, 7-11, 16b-21
Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.
Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!
*****
Ubi caritas et amor, Deus ibi est ehk maakeeli Kus on halastus ja armastus, seal on Jumal ka. Nõnda laulavad sajad tuhanded inimesed üle maailma, laulavad lihtsa, Taize kloostri vendadelt õpitud viisiga, kinnitades sedasama, mida ütleb meile tänase pühakirjateksti kaudu vana Johannes. Üldiselt on arvatud, et kirja autoriks on toosama Johannes, kes noorima jüngrina Jeesuse kõrval käis ning viimase jüngrina ka Tema risti alla jäi. Toonasest noorukist on kirja kirjutamise ajaks saanud elatanud mees, ja tema kirjad on nagu testament – viimane sõnum, mida ta oma inimestele jätta tahab. Elu erinevatel etappidel meie rõhuasetused ja prioriteedid ju muutuvad. Noorena seame oma sihte ja püüdleme nende poole, võitleme erinevate asjade eest. Ajapikku hindame üht-teist ümber, näeme asju uue nurga alt. Saame aru mõnegi varem olulisena tundunud eesmärgi tühisusest, taipame oma lühinägelikkust, mööname oma ekslikkust ja teeme vigade parandusi.
Kui me ei lakka mõtlemast, kui me ei kaota oma kriitikameelt – sealhulgas võimet enesekriitikaks – kui me püüame püsida ärksana, võib Jumala armust lõpuks sõelale jääda see, mis on päriselt väärtuslik – see, mis ei kõdune isegi siis mitte, kui me ise põrmuks saame.
Johannesel on see kalliskivi sõelale jäänud. Tühja-tähja on aeg minema uhtnud. Ja vana mehena kõneleb ta ikka ning aina armastusest. Võiks ju arvata, et sellest kõnelevad, laulavad ja luuletavad noored – need, kellel veri vemmeldab. Vanad inimesed – no mida nemad armastavad? Ehk vaid rahu ja vaikust ning mälestusi sellest, kui neil endil omal ajal veri vemmeldas.
Armastust on mitmesugust, ning on keeli, kus armastuse erinevatest tahkudest räägitakse täiesti erinevate sõnadega. Kreekakeelne eros tähistab seksuaalset külgetõmmet. See on imetlusväärne, et Jumal on meid loonud nõnda, et me tohime kogeda ja nautida erootilist armastust.
Meile on antud kogeda ka teistsugust armastust – armastust, mida me tunneme oma vanemate ja sõprade vastu. Kreeka keeles on see filia, milles on omajagu meeldimist ja lembust. Mõni meist on bibliofiil, mõni võõramaalane võib olla estofiil.
Kui loeme Uues Testamendis eestikeelset sõna armastus, siis enamikul puhkudel seisab originaaltekstis selle koha peal hoopis kolmas sõna – agape. See on isetu, ennastunustav, tingimusteta armastus. See pole pelgalt emotsioon, vaid olemine, aktiivne hoiak, mõnikord pigem kõigutamatu tahe kui tunne.
Sellisest armastusest kirjutab Johannes, mees, kelle elutee läheneb lõpule.
Ja ta ütleb, et igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kas see pole hämmastav – iga inimene, kes on isetul kombel, omakasupüüdmatult armastanud, tunneb Jumalat! Me arvame, et Jumal on midagi keerulist, kõrget ja kauget, aga Pühakiri kõneleb muud – kui sa armastad, siis oled sa sündinud Jumalast ja tunned Jumalat!
Ning on ka teistpidi – kui sa oled tohtinud oma elus kogeda armastust, kui sind on keegi armastanud isetu, omakasupüüdmatu armastusega või osutanud su vastu kasvõi viivuks headust, halastust ja heldust, siis ei ole sul põhjust ütelda, et sa pole iial Jumalat kogenud, et sa ei tea Temast midagi. Sa oled tundnud Tema puudutust, sest sa oled saanud osa armastusest. Tema ongi armastus. Ubi caritas et amor, ibi Deus est.
Ma tunnen üht imelist, helget ja armast noort naist, kelle lapsepõlv oli hirmus. Aastaid koges ta oma pereliikme poolt koletut väärkohtlemist ja tal polnud sellest kellegagi rääkida, sest seal peres pigistati hoolimise asemel silmad kinni. See vägivald kestis aastaid, kuni ta sai nii vanaks, et õnnestus teise Eesti otsa õppima minna. Mind ajas see lugu nutma, ja see teeb ikka veel vihaseks ja jõuetuks. Aga lisaks täitis see mind väga kaua suure hämminguga, sest ma ei saanud aru, kust lähtub selle armsa inimese hellus. Kuidas saab olla, et temas, kes ta on kogenud nii palju kurja, on ometi headust? Kuidas mõistab ta nõnda soojalt armastada oma lapsi, kui ta ei ole seda ise kogenud? Kuidas saab kiirata valgust see, kes on elanud pimeduses? Ühel päeval sain ma vastuse – siis, kui ma kohtasin tema vanaema, kelle hoole all ta oli elanud üürikese osa oma elust. Sealt, sellest vanainimesest lähtus valgus – sealt tuli armastus. Selle inimese kaudu oli Jumal saanud anda tollele lapsele armastuse kogemuse, mida tema nüüd edasi andis. See vanaema omakord tundis Jumalat ning nõnda olid nad omavahel ühendatud armastuse sideme läbi. Ja see valgus, see armastus kandub edasi. Pimedusel ei ole läinud korda seda lämmatada ega läbi lõigata.
Seda saame me üksteisele anda – tingimusteta armastuse kogemust. Johannes ütleb, et meie suudame armastada, sest Tema, Jumal on meid enne armastanud.
Igasugune armastus lähtub Jumalast. Nii nagu igasugune vesi on ringluses ikka seesama vesi ega ole see muudelt planeetidelt saabunud või ise, oma tahtest või otsustavusest tekkinud vesi, on ka armastus ringluses. Selle lätteks on ikka ja alati Tema, kes on armastus – ka siis, kui me arvame, et me Jumalat ei tunne ega tea, tohime me sellest osa saada ja seda edasi anda.
Armastus ajab välja mitte ainult pimeduse ja kurja, vaid ka kartuse – selle kartuse – kreekakeelse fobia – mida ma ise eelistaks tõlkida eesti keelde kui hirmu. Lihtsalt selleks, et mitte ajada seda sõna segi näiteks aukartusega, või kartusega teha rumalusest või hoolimatusest haiget mõnele inimesele või kartusest teha liiga loodusele – tallata maha lilled, lõigata robotniidukiga pooleks ümbruskonna mesilased, reostada loodust või astuda kogemata kutsika käpa peale. Kõike seda nimetaksin ma kohaseks ja vajalikuks kartuseks ehk aukartuseks elu ees.
Armastus ajab välja kartuse kui hirmu. Hirm on see, mis meid seob, mis ei lase meil saada vabadeks jumalalasteks. Jumal, kes on armastus, tahab näha oma lapsi vabadena. Armastus teeb vabaks – see on mõte, mida tasub edasi mõelda, mida siit koju minnes kaasa võtta – et Jumala armastus vabastab elama julguses ja rõõmus! ,,Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval.“ See tähendab, et armastus lubab ka eksida! Armastus ei ole ju kivisse raiutud seadus, milles saaks näpuga järge ajada ja mida saaks milligrammi pealt välja mõõta. See eeldab loovust, ja loovus tähendab ka eksimisvõimalust.
Jumal ei taha meid muuta araks! Armastus ajab kartuse välja, armastus annab julguse elada. Me teame seda laste pealt – turvalises, armastavas keskkonnas kasvanud laps läheb elule vastu pigem usaldava ja julgena. Me teame omal nahal ka seda, et kui meid armastatakse ja me ise armastame, siis ei saa miski meile hirmu teha. Siis oleme me tegelikult võitmatud. Ja mõelda vaid, et see on nõnda juba inimliku armastusega! Kui palju enam on see nõnda Jumala armastuse ja selles püsimisega! Sa oled Jumala armastatud laps ja mitte miski ei saa sind sellest armastusest lahutada – ,,ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu“ (Rm 8:38j).
Jumal tahab anda meile julgust igaks päevaks, sealhulgas kohtupäevaks. Ära siis enda üle pidevalt kohut mõista, ära siis ennast pidevalt piitsuta. Ka iseennast on vaja õppida vaatama selle pilguga, millega vaatab meid Jumal – emaliku hella pilguga, tingimusteta armastusega vaatab Ta sind!
Sa ei pea olema täiuslik, vähemalt mitte iseenesest, mitte omast jõust. Üks käsk on sulle antud, mille järgi juhinduda, üks seadus, mille Jumal on inimese ette seadnud – armasta Jumalat ja armasta oma venda, oma õde. Armasta! See olgu sinu orientiir, ja selle valguses astu kõik oma edasised sammud. Jah, sa võid eksida, ja mina ka, ja me mõlemad komistame, kukume mõnikord täiesti-täiesti läbi, ja meil on häbi ja me ei tea, kuidas me nii rappa võisime minna, aga… meil ei pea olema hirmu. Jumala armastus kannab meid edasi. Me ei kuku Tema peopesa seest välja. Ta ei lase meil langeda. ,,Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval“. Meie julgus on Jumala armastuses, mis on avalikuks saanud Kristuses Jeesuses.
Sest tõepoolest, kust mujalt võiks ammutada seda kõigutamatut kindlust Jumala armastusest? Kui väljas on suvi ja sul on kõik hästi korda läinud, siis tundub, et Jumalal on su üle hea meel. Kui sõbrad on ümber ja loodus lõhnab, kui töö laabub ja puhkus on kohe-kohe algas, kui armsam paneb käe su ümber ja laps lõkerdab naerda – siis on lihtne uskuda, et Jumal armastab. Aga on ka hirmsaid ja pimedaid aegu – on haiguseid, kaotust ja valu, on üksindust ja leina ja lootusetust. Kust leida siis kinnitust sellele, et Jumal tõepoolest armastab? Äkki oli see soovunelm, pettekujutelm, tühipaljas hea enesetunde projektsioon igavikule? Või on Jumal meelt muutnud? Mind lihtsalt ära unustanud?
,,Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime.“ Selleks, et sa ka oma elu kõige pimedamatel tundidel meelt ei heidaks, sai Jumala armastus avalikuks Jeesuses. Tema küljes ripu eriliselt neil päevil, kui mitte miski muu sind armastuse väes veenda ei suuda.
Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Püsi armastuses, ja sa püsid Jumalas ning Jumal püsib sinus. Mitte sina ei pea olema täiuslik, vaid Tema, kes on täius ise, tahab elada su sees, et täita sind oma armastusega. Ja mitte lihtsalt selleks, et sul oleks hea ja ülev olla, vaid selleks, et see armastus sinust edasi voolaks.
See ei ole lihtne, sest vennad ja õed me ümber pole kõik sugugi meelt mööda ja kenad. On neid, kes on sõna otseses mõttes vastumeelsed. Filiast kui meeldimisest ja külgetõmbest võib asi ikka väga kaugel olla. Külge-tõmbe asemel võib tunda eemale-tõukavust. Omast jõust selle vastu ei saa, ei suuda. Aga õnneks ei ütle Jumal, et meile peavad kõik inimesed meeldima. Inimeseks saamiseks tuleb meil õppida neid armastama. Inimlikult võttes võimatu ülesanne. Aga agape-armastus ongi jumalik. Sellepärast püsigem Jumalas, et Tema võiks püsida meis. Sest Tema on armastus. Aamen.
11.06.2023 jumalateenistust Risti kirikus saab järelvaadata Facebookis.