„On asju, mida saab ja tuleb pähe õppida – no kasvõi korrutustabel – ning on teoreeme, mida saab endale lõpuni selgeks teha. Ent ristiusku ei saa. Ristiusk ei ole äraõpitav. Seda ei saa endale ega kellelegi teisele ära seletada või selgeks teha, sest see ei ole pelk õpetus. See on ennekõike elatav usk, see on suhe Jumalaga,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 23. juulil 2023.
Apostlite tegude raamat 2:41-47
Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest. Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.
Et varem oli muru rohelisem ja taevas sinisem, oleme kõik kuulnud. Et vanasti nimetati asju õigete nimedega ja kõlvatust ei sallitud ja nõnda edasi. „Varem oli parem“ kõlab nii hästi, et see sobiks hästi mõne poliitilise liikumise loosungiks.
Tänane piiblitekst näib samuti kõnelevat kuldaegadest – sellest, et kunagi elas kirik suures üksmeeles ja vagaduses. Kõik olid rõõmsad, asjad olid selged ja moraal kõrge. Seda Luuka poolt kirja pandud kokkuvõtet on kahe aastatuhande jooksul ikka esile toodud kui musternäidet – kui eeskuju, mille järgi kujundada kirikuelu, ning miks mitte ka kogu ühiskonda. Tõepoolest, see on olnud isegi kommunismirajajate pidepunktiks, rääkimata religioossetest sotsialistidest, kes peavad ideaaliks apostlite tegude raamatus kirjeldatud ühisvara ning eraomandi puudumist. Ning ajalugu pakub meile küllaga näiteid selle kohta, kui hirmsaid tagajärgi toob püüd kehtestada sellist ideaali seaduste ning survega. Meie rahva nõukogudeaegne kogemus on nii valus ja värske, et mõte ühisvarast ja ühisest vastutusest on vast liigseltki põlu alla sattunud.
Aga kuidas oli lugu ammustel aegadel valitsenud üksmeelega? Piiblis on üksmeelt ning selle vajadust rõhutatud mitmel pool. Apostlite tegude raamatus, mis räägib algristikoguduse elust, esineb see sõna korduvalt, ning ka Uue Testamendi kirjades kehutatakse mitut puhku üksmeelt hoidma. Seevastu Jeesus ei paista üksmeele pärast erilist muret tunduvat. Vähemalt evangeeliumite eestikeelses tõlkes seda sõna ei leia.
Üksmeel on ilus ja hea, selle poole tuleb pidevalt püüelda. Kuid üksmeelenõuet saab kasutada ka tugeva distsiplineerimisvahendina. Üksmeel näib tähendavat, et inimesed peaksid saama asjadest ühtmoodi aru ning ka mõtlema ja rääkima ühtmoodi. Erimeelsus on ju üksmeele vastand.
Järelikult peab olema üks õige arusaam ja õpetus ning seda sellest ei tohi kõrvale kalduda. Seda tuleb järgida, ja kuna juhtnöörid on ühesed ja selged, siis tähendab nende üle arutlemine koheselt ka nende küsimärgi alla seadmist, mis omakorda on soodsaks pinnaseks lõhenemisele. Kahtlemise ja arutelude tagajärjel võivad autoriteedid kõikuma lüüa, ja üldse tekitavad eriarvamused palju segadust.
Süsteemile on see väga ebamugav. Seepärast näib mõistlik umbrohi õigeaegselt välja juurida, et kasvaks ühtlane – olgugi igav, üksluine ja kahjuks ka viljatu – muru. Jala all on seda mõnus talluda, aga liigirikkusele see head ei tee ning mesilastele ja teistele tolmeldajatele mõjub see pikas perspektiivis hukutavalt. Vähehaaval suretab selline mõttemall välja mitte ainult liigirikkuse, vaid kogu elu.
Ja ometi püsib ka kristlaste seas visa kujutelm, et varem oli parem, sest siis oli kõik selge, õpetus oli paigas ning kõik teadsid, mis on õige, mis vale.
Miski pole algristikoguduse puhul tõest kaugem kui kujutlus, et siis oli üks selge õpetus ning suur üksmeel. Vastupidi, teoloogiliselt oli see küllap üks kõige keerulisemaid ja põnevamaid aegu, ning vaidlused ja arutlused ja erinevad koolkonnad olid tollase kristluse möödapääsmatuks osaks. Jeesus ei jätnud ju endast maha manuaali. Õpikutki mitte. Meil on küll kaks testamenti, üks uus ja üks vana, ent neist kumbki pole Jeesuse dikteeritud testament selle kohta, kas ja kuidas luua kogudust või kirikut, või kuidas mõista tema sõnu 2. või 3. või 21. sajandil. Algristikoguduses oli erinevaid koolkondi ja suundumusi, võib öelda, et lausa erinevaid kirikuid ja ka täiesti vastukäivaid õpetusi. Mõnes mõttes olid need nagu ühest allikast vett ammutavad, erinevates voolusängides voolavad ojad ja jõed, ning igaüks neist oli elav ja viljakandev. Aja jooksul osutus mõni neist tugevamaks ja elujõulisemaks – või tuleks ehk öelda agressiivsemaks ja nutikamaks? – ja ka võimulolijad said aru, et ühe ühtse kirikuga on lihtsam koostööd teha. Üht mõjukat kirikut on kergem muuta ka võimu käepikenduseks.
Põhjuseid, miks neist paljudest ojadest ja jõgedest jäi järele üks põhivool, oli kindlasti mitmeid. Ja hilisemad sajandid näitasid, et ühe võimsa põhivooluna see kestma ei jäänud. Tekkisid uued jõed ja uued harud. Vesi on jõgedes ometi seesama.
Tuleme aga tagasi selle tänase teksti juurde, mis näib kõnelevat utoopilisest ideaalist või kaotatud paradiisist. Võiks ju arvata, et ka Luukas pani need read kirja nostalgiast ja vanade aegade ihalusest. Tõenäoliselt siiski mitte, sest apostlite tegude raamatus saame me lugeda ka algristikoguduse mitmetest kitsaskohtadest, lahkmeelest ja konfliktidest. Tänane tekst ehk selle raamatu teise peatüki lõpp on vahekokkuvõte. Sellele eelneb võimas kirjeldus nelipühast, kristliku kiriku sünnist ning apostel Peetruse võimsast, äratavast kõnest. Mitu tuhat inimest said sellest südamepõhjani puudutatud ning rõõmusõnum Jumala päästest muutis nende elu. Nad said ristitud, neist said kristlased. Ja Luukas annab meile teada, millised olid selle värske, vastsündinud koguduse elu põhijooned.
Ning vaat just need põhijooned on meile olulised. Jaa, muidugi oli neil eriarvamusi, muidugi olid ka nemad inimesed nagu meie: mõni avatum, mõni kinnisem, mõni rahulikum, mõni tormakam, mõni teravama ütlemisega, teine leebem, mõni ihnem, mõni lahkem. Aga nende paratamatute inimlike konaruste kõrval ühendas neid midagi, mis oli võrratult suurem, kõiki neid konarusi hõlmav ja ületav. Selle kohta ütleb Luukas, et nad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palves.
Ja seda tasub nüüd lähemalt vaadelda, sest nende elementideta on raske kujutleda kristlase elu ka täna, pea kaks tuhat aastat hiljem.
Kõigepealt on siin lauses üks tegusõna, mis on eesti keelde tõlgitud kui püsimine. Kui vaadata kreekakeelset verbi ning selle tõlget teistesse keeltesse, võib julgesti öelda, et tegu ei ole staatilise paigalpüsimisega. Õpetuses püsimine on pidev õppimine, see on protsess, mis on võimatu ilma mõtlemise, arutlemise, kahtlemise ja küsimiseta. On asju, mida saab ja tuleb pähe õppida – no kasvõi korrutustabel – ning on teoreeme, mida saab endale lõpuni selgeks teha. Ent ristiusku ei saa. Ristiusk ei ole äraõpitav. Seda ei saa endale ega kellelegi teisele ära seletada või selgeks teha, sest see ei ole pelk õpetus. See on ennekõike elatav usk, see on suhe Jumalaga. Ja suhet sa ära või selgeks ei õpi. Sa õpid tundma ja armastama seda, kellega sa suhtes oled, ning sa kasvad selles suhtes ja õpid vähehaaval mõistma Teda ja selle kaudu ka iseennast. Ning see õppimine ei saa kunagi valmis.
Sellepärast püsisid kristlased ka toona igapäevaselt õppimises. Inglise keeles öeldakse selle koha peal, et nad pühendasid ennast õppimisele. Suhe tähendabki enda pühendamist kellelegi. Isegi teise inimese ärakuulamine tähendab seda, et sa pühendad end mõneks ajaks tollele teisele. Olla ristiinimene tähendab pühendada ennast ja oma aega sellele, et lugeda ja kuulata, mida on Jumalal meile ütelda. Ning palve, mida siin samuti nimetatakse, on lahutamatu osa sellest suhtest. See on Jumalaga kõnelemine ja Tema kuulamine. See on mõtlemine Jumalas, hingamine Jumalas, otsekui oma hinge, südame ja mõtete riputamine Tema külge.
Riputa oma süda ja mõtted Jumala külge, püsi Temaga ühenduses.
Apostlite õpetuses püsimist võib nimetada ka teoloogiaks – see on teoloogiline arutelu ja mõtlemine. Ning see on midagi, mis on vältimatult vajalik nii kristlase eluks kui ka koguduse jaoks. Meil tuleb küsida Jumalalt kogu aeg, iga päev, igas uues olukorras, mida tuleb meil teha. Mida tähendab Tema sõna tänases päevas? Mida ütleb see meile jäätmete sorteerimise või geenmuundatud toidu või kunstliku viljastamise kohta? Pealtnäha ei ütle Piibel meile selle kohta mitte midagi. Aga Jeesuse elu ja sõnade valgel saame me vaagida ka tänaseid küsimusi.
Meil ei ole ainuõiged otsused, me ei oma tõe monopoli, ja me ei saa oma arusaamu teistele peale sundida. Aga just Temast lähtuv valgus annab meile otsustamiskriteeriumid nii oma isiklikuks eluks kui ka nendeks otsusteks, mida meil tuleb teha kodanike ja 21. sajandi ühiskonna liikmetena.
Me viljeleme teoloogiat – ehk siis püsime apostlite õpetuses – nii siin kirikus kui ka omavahelistes vestlustes ning väga selgelt ka oma piibliringides.
Mõnes mõttes on just need meie kodused piibliringid kõige lähemal sellele, mida Luukas siin tekstis kirjeldanud on. Ka siis koguneti sageli just kodudes, mitte torniga kivikirikutes. Ning ka siis koguneti kaetud laua ümber. Nad olid osaduses samamoodi nagu meie. Üksteise eest hoolekandmine, üksteise märkamine, ärakuulamine ning igakülgne jagamine on kristlaste elu selge tunnusjoon. On täiesti selge, et meie usk ei ole mingi privaatne asi. Kristlane ei saa olla üksi ja omaette, sest üksi ei saa jagada ei mõtteid, toidupoolist, aega ega muud head, mis meile antud on. Kristlik osadus tähendab oma elu jagamist teistega.
Vaimulikuna satun külla ka väga kitsastes oludes, vaevas ja haigustes elavatele inimestele. Ja sageli tulen ma neist paigust ära rikkana, sest need inimesed on jaganud oma võrratut vaprust, imelist usku ja Jumala tegutsemist. Seegi on osadus – meie koguduse osadus, mis ulatub siit kirikust palju kaugemale.
Me oleme ühenduses, kui meie südamed ja elud on ühendatud – kui me hoiame üksteist palves, kui me hoolime. Selles hoolimises, neis palvetes on kohal Jumal ise – Tema, kes kingib meile selle osaduse. See osadus võib olla käegakatsutav ja materiaalne, see võib olla toitev, healõhnaline või maitsev – no näiteks kaetud toidulaud ehk leivamurdmine sõna-sõnalises tähenduses – aga see osadus võib olla ka täiesti sõnuseletamatu, hoomatav armastuses ja rõõmus.
Kodude kõrval on aga hea ja vajalik tulla kokku ka siin, meie pühakojas. Esiteks oleme me siin osaduses üle aja ja ruumi, sest selles paigas on meiega ka need, keda meie silm ei näe – need, kes on 700 aasta jooksul tulnud siia kirikusse Jumala ligidust kogema. Nad on siin koos meiega. Ja nii nagu nemad, saame ka meie siin kogeda Jumala ligidust väga erilisel moel, ka täiesti füüsiliselt ristimise ja armulaua salasuses. Me püsime leivamurdmises ka armulauas, kui me võtame vastu Kristust ennast, Teda, kes jagab ennast pidevalt, päevast-päeva meile kõigile.
Tema on meie elu leib – Jumala leib, kes tuleb ja annab maailmale elu. Püsigem Temas, püsigem osaduses, palves ja leivamurdmises, et meis võiks olla külluslikult elu siin, selles tänases päevas, ning et see eluküllus võiks püsida meis ka teisel pool selle elu piiri. Aamen.
Jutlus on järelkuulatav Risti kiriku Facebooki lehel.
Foto: Nikita Tikhomirov unsplash.com