Septembrikuu eelviimasel pühapäeval oli Risti kirikus leeripüha, kogudusega liitus 8 inimest. Jutlustas õpetaja Annika Laats.
Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Gl 3:26-29
Kuula jutlust:
Nädal tagasi käisime Setomaal oma kogudusega sügisreisil. Harjumaal või Raplamaal ringi liikudes mõtleme me harva oma kuuluvusele, juurtele või identiteedile. Setomaal ei pääse nendele küsimustele mõtlemisest isegi pealinnast tulijaid. Setomaa pinnale astudes joonistasime Värska mändide alla kujundlikult Eesti maakaardi ja paigutasime endid sel kaardil igaüks sinna, kust lähtuvad meie juured – kõigepealt emaliin ja seejärel isaliin. Meid oli mitmest kandist üle Eesti; mõned juured ulatusid kaugemalegi.
Juured räägivad sellest, kust ma pärit olen. Aga kes sa täna oled? Ja kuhu sa kuulud? See on küsimus identiteedist. Kuulumisvajadus on ürgne ja üldinimlik. Meil on vaja paika, kus tunda end koduselt ja turvaliselt, kus tunda end omaksvõetuna.
Turvatunnet võivad pakkuda tuttav ümbrus, koduseinad, omaseks saanud tänavad ja metsatukad, tuttavlikud tornid, mis meid eemalt tervitavad. Ent kodusus ei ole seotud üksnes kohtade, majade ja omaseks saanud tornitippudega. Kodusus on seotud suhetega. Apostel Paulus räägib just suhetest. Tunne, et ma kuulun kusagile, on otseselt seotud küsimusega, kelle juurde, kelle sekka ma kuulun.
Mu armsad siin esimestes pingiridades – te olete paar kuud saanud olla leerilapsed. Eks sellest ole vist päris palju aega möödas, kui teid viimati lasteks nimetati. Tänasega saab teie leerilapseks olemise aeg läbi. Teist saavad Risti koguduse täieõiguslikud liikmed. Omal ajal tähendas leeriõnnistamine ühtlasi ka täiskasvanu seisusesse astumist – kuulumist täisealiste hulka. Ja ometi saavad teist just täna erilisel kombel lapsed. Teile saab osaks lapseseisus, pärijaks saamine, mis jääb teiega kogu eluks.
Meie pühakirjatekst kõnetab meid, öeldes, et ,,nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses.“ Me kuulume kokku Jumalaga. Kristus ühendab meid, liidab meid Tema külge, kes on Püha. Jumal on juba ammu meie poole oma käed ja südame välja sirutanud – ammu-ammu, su elu algusest saadik, ehk juba varemgi. On suur kingitus, et me oleme lõpuks seda märganud, et meile on antud seda taibata. On suur arm, et me tohime Talle oma käe vastu sirutada. See suhe on usaldus, vastastikune usaldus. Me oleme Jumala lapsed, ja mõni salm hiljem ütleb Paulus, et just seepärast tohime me hüüda Jumalat „Abba!“ ehk aramea keeles hellitavalt „Issi!“.
See on tegelikult täiesti uskumatu ja pööraselt ilus – et Tema, kes on Püha, universumite looja, on igal hetkel meie jaoks olemas, meie kuuldeulatuses, ootel, et me Temaga suhtleks. Suhe seisneb ju suhtlemises.
Kust tuleb meile see julgus nõndamoodi Tema poole pöörduda? Kas pole tõenäolisem, et Ta on üks kauge, vääramatu vägi, kelle tahet ei painuta meie palved, igatsused ega pisarad? Selles mõttekäigus on oma tugev iva, maailm näib just sellise paigana, kus pole mõtet palvetada ega kõrguste poole hüüda. See näib paigana, kus tuleb lihtsalt vastu pidada.
Ja ometi julgustab Jumal ise meid suhtlema. Ta igatseb oma laste järele, nii nagu igatseb oma lapse häält kuulda igaüks, kelle laps on suureks kasvanud ja kodust kaugele rännanud.
Meie oleme Tema lapsed. Oleme seda ristimise ja usu kaudu. Ristimises annab Jumal meile tõotuse olla meie Isaks – olla igal hetkel meiega, meie kuuldeulatuses, meie südame väljasirutumise kaugusel.
Ristimises saame me otsekui Tema tunnusmärgi oma otsaette. Olevat isegi selliseid ravitsejaid, kes näevad ära, kas nende poole pöörduv abivajaja on ristitud või mitte. See märk ütleb, et Kristus on meie kaitse, me oleme Tema omad. Me kuulume Talle ja ükski teine vaim või vägi ei saa meid endile nõutada. See on kaitse. Ja selle kaitse saad sa iga päev teadlikult enda omaks tunnistada, otsekui aktualiseerida, teha seda Teda usaldades – ennast usus Tema hoolde andes.
Suhe Jumalaga on isiklik ja intiimne. Nõnda ei ole me üks lõputu suur kari ühesuguseid jumalalapsi. Lapse suhe Jumalaga on täiesti isiklik suhe, ja nagu iga teine intiimne suhe ei olegi see kellegi teise asi. See on Jumala ja sinu lugu, mida teate sügavuti vaid teie kaks – tõsi, Tema teab meie lugu küll märksa sügavamalt kui me ise. Me lihtsalt ei näe, ei taipa veel nii hästi.
Ja ometi oleme me Jumala lastena omavahel väga tihedalt seotud. Paulus kirjutab: ,,Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“
Tegelikult olid algristikoguduses kõik nad esindatud – oli nii juute kui kreeklasi, nii vaeseid kui rikkaid, orje ja vabu, naistest ja meestest rääkimata. See oli üks vägagi kirju kamp. Päritolu ja sotsiaalselt staatuse poolest ei oleks saanud kirevamat rahvahulka ette kujutatagi. Sellise heterogeense rahvahulga puhul on ju ka pinged väga kerged tekkima, nagu ka grupeeringud ja kihistumised. Oli kristlaseks saanud juute, kes olid sündinud ja üles kasvanud piiblilugude ning -seaduste keskel. Paulus oli üks nende seast. Sealsamas oli hulgaliselt kreeklasi – ja seegi oli lihtsalt üks koondmõiste kõigi nende erinevate meeste ja naiste kohta, kes olid päritolult midagi muud kui juudid. Neile oli kogu see juutlik taust ja pühakiri täiesti võõrad. Oli orje ja oli vabu inimesi, keda oli seni lahutanud terve sotsiaalne kuristik. Samasugune kuristik lahutas tollal mõneski mõttes ka naisi ja mehi. Erinev oli nende haridus, erinev kultuur, erinevad arusaamad maailmast ja inimestest.
Ja nüüd, Kristuses, pole neil erinevustel, kuristikel ja lõhedel enam tähendust. Kui me oleme ühendatud Kristusega, siis oleme me üks. Jumala ees pole meil vahet.
Midagi sarnast sünnib igas kristlikus koguduses. On päris imeline kogeda seda ühendavat väge ka siin, Ristil, meie endi keskel. Ka teie, hääd leerilapsed, olete juba sellest osa saanud. Kui erinev poleks ka meie taust, me päritolu ja senine elukogemus, maitse, huvid või harjumused – meid ühendab siin midagi suuremat, midagi võimsamat. Meid ühendab Tema, kes on püha. Ja kõik maised piirjooned, päritolu ja staatus peavad siinkohal taganema.
Me kõik – me oleme Jumala jaoks ühtemoodi olulised, Ta armastab meid selle sama armastusega. Me oleme Tema jaoks ühtemoodi väärtuslikud. Päritolu, haridus, sotsiaalne staatus, karjäär või edu, omand või sugu ei mängi siinkohal mingit rolli. Te kõik olete üks Kristuses, vennad ja õed, ja veel nõndamoodi, et pole vanemat venda, andekamat õde või eesõigustatud pärijat. Meie oleme pärijad usu kaudu, oma välja sirutatud pihkude ja südamete kaudu. Meis elab seesama Vaim, kes teeb meid pühaks.
,,Siin,“ ütleb Paulus, ,,ei ole vahet – siin olete te üks Jeesuses Kristuses.“ Siin, kus toimub kõige olulisem muutus sinu suhtestaatuses Jumalaga, siin, kus määravaks saab ristimine – siin ei loe erinevused, mida muu maailm oluliseks peab ja arvestab ja millele me oleme paratamatult allutatud.
See ,,siin“ ning see üksolemine ei muuda meid ometi ühetaolisteks. Selles üksolemises ei muutu me ometi üht jalga astuvaks, ühel piiritletud moel mõtlevaks ja kergesti vormitavaks massiks. Me oleme Jumala silmis indiviidid, ja võib-olla on nii, et just selles üksolemises saavad eriliselt oluliseks meie erinevad talendid, anded ja oskused. Siin, kus me ei võistle, kus me ei konkureeri Jumala armastuse ja tunnustuse pärast.
Paulusel on koguduse kohta teinegi kujund – kogudus on ihu, milles on erinevad liikmed, ning neil liikmetel on igaühel oma roll. Ja me ei saa üksteiseta hakkama, me ei tahagi saada! Kristlaseks olemine, inimeseks kasvamine ja saamine ei saa kunagi olla sooloprojekt. Me õpime üksteiselt. Kui uskumatult palju olen ka mina tohtinud teie käest, teiega koos seda teed käies õppida!
Kristlaseks olemine ei saa olla sooloprojekt ka selletõttu, et seda suurimat käsku – ,,Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast“ – ei saa tõeks elada omaette. Jumalat armastada ja teenida saab üksnes inimeste seas: siin oma koguduses ja argimaailmas, kus sa siit minnes elad ja liigud.
Viimastel nädalatel kuulsin teid korduvalt rääkimas sellest, et leerikursus oli liiga lühike. Aga see ongi nagu raamatu sissejuhatus, või nagu ooperi avamäng. Nüüd, tänasega, ristimisega see kõik ju alles algab: Sinu, Jumala lapse lugu, kes on teel tõotuste poole ja kes elab jumalariiki tõeks otsapidi juba siin. Sest koidik on käes, me oleme ristitutena Jumala uue ajastu lapsed. Ja ometi tuleb meil veel mõnda aega elada selles poolikus, katkises ehk patuses maailmas.
Kristlaskonna algusaeg kahe tuhande aasta eest oli omamoodi revolutsiooniline aeg. Kogudustes, mida Paulus ja teised apostlid rajanud olid, jagasid inimesed omavahel kõike. Nad elasid keset Rooma impeeriumi üheskoos täiesti hämmastavas vabaduses, mida nad poleks osanud varem ettegi kujutada. Algus oli ilus ja paljutõotav. See vaimustas paljusid, kes ei tahtnud enam kuuluda vanasse, vägivaldsesse maailma, kus oli päritolu, staatuse ja jõukuse järgi paigas, kuhu keegi kuulub ja kellega tal suhelda kõlbab.
Pauluse kirjadest on aga tunda, et ka neis uutes, imelistes kogudustes hakkasid välja lööma vanad mustrid, eelarvamused ja lahutavad vaheseinad. Ikka ja aina pidi Paulus neile oma kirjades meelde tuletama, et Kristuses ei ole ülemaid ja alamaid, et nad on ristimises puhtaks pestud ja uueks saanud.
Ka meie elame ja liigume kahe erineva reaalsuse, uue ja vana vahel. Me aimame uut, me aimame taevast, me tajume Jumala vaimu enda ümber ja sees. See Vaim kutsub meid iga päev oma varjukülgedele selga pöörama ja valguses elama. Ja samal ajal takerduvad meie jalad vana, katkise maailma sohu.
Ükski vägi, ükski spirituaalne trikk ei suuda meid sellest vanast maailmast ja selle pimedate varjude keskelt minema võluda või seda maailma uueks muuta. Sa ärkad homme Jumala lapsena, ja see saab olema seesama maailm, mis oli su ümber eile või üleeile. Aga sinu olukord on teine – sa oled Jumala laps, ja sinu käeulatuses, su palve kauguses on need ressursid, mida Jumal sulle anda tahab ja mis aitavad sul selles hämaras paigas püsima jääda ning edasi valguse poole kasvada.
Mis need ressursid on? Milles on Jumala laste jõud? Esimeses korintlastele saadetud kirjas ütleb Paulus: ,,Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist tuhmi kujutist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1.Kor 13:12-13)
Saksa teoloog ning luuletaja Lothar Zenetti on seda väljendanud nõnda:
Inimesed, kes elavad lootusest, näevad kaugemale.
Inimesed, kes elavad armastusest, näevad sügavamale.
Inimesed, kes elavad usust, näevad kõike teises valguses.
Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Loe või kuula teisi Annika Laatsi jutlusi siit!
Risti koguduses algab 12. oktoobril 2024 uus täiskasvanute leerikursus! Loe lisa