Blog

Risti kiriku õpetaja Annika Laats rääkis täna, teisel advendipühapäeval, inimlikust nõrkusest ja murtusest, aga ka lootusest, tsiteerides jutluses Eesti esimese iseseisvuse aegset vaimulikku Voldemar Kuljust.

(more…)

Surma meeles pidamist on peetud läbi aegade arukuse tunnuseks. Iidsetest aegadest on meist märksa targemad inimesed rõhutanud: memento mori – mäleta surma! On üpris loogiline, et surma teadvustades oskame märksa enam väärtustada ka elu. Me teame, et meie päevad on loetud. Järelikult tuleb otsustada, mida ma nende loetud päevade jooksul teen, ning mis oleks puhas raiskamine. – Annika Laats jutluses surnute mälestuspühal 24. novembril 2024.

(more…)

„Jumalal ei ole vaja meie religioosseid mantraid, kaunilt seatud sõnu, vormeleid ega vagasid liigutusi, vaid Ta tahab, et me osutaks halastust. Sest igal ajal ja igas kultuuris on oma alandatud, kodutud ja tõrjutud, näljased ja üksildased hinged. Võib-olla vaatad sa oma igapäevases ümbruses ringi ning mõtled, kust neid vaeseid, näljaseid ja kodutuid siis leida. Sinu kontoris või jõusaalis neid justnagu poleks. Aga mine tea, võib-olla siiski on, sest üksindus ja äng jälitavad meid ka seal,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats lõikustänupühal, 13. oktoobril 2024.

Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke. Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga. Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal. Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?

Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!”

Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust. Jesaja 58:3b-11

See Pühakirja tekst tundub olevat lõikustänupüha jutlusetekstiks sattunud eksikombel. Eeldada võiks kas mõnd ilusat, taevast ja maad ning loodu ilu ja head Loojat ülistavat psalmi, või siis näpuviibutust, et me ei oleks ahned – manitsust tänulikkusele.

Tõepoolest on see päev meie tänupüha. Läbi sajandite on me esivanemad tulnud lõikustänupühal kirikusse, tuues kaasa oma põlluande ja viljavihke – nii viljakatel aastatel kui ka ikalduse ajal on nad pöördunud Looja poole. See päev on olnud ka imestamise päev – et seeme on tärganud, et ühest seemnest on saanud terve viljapea.

Jumala loodu on tõepoolest imeline. Piibli alguspeatükis räägitakse sellest, kuidas kõik, mis Tema lõi, oli hea. Inimene, kelle Jumal lõi enese näo järele, oli osa sellest täiusest – ka tema oli loodud elama harmoonias iseenda, oma kaasinimese ja oma Loojaga.

Aga selle olukorra oleme me kaotanud ning me kaotame selle ikka ja jälle. Tollest algsest laitmatust loodust, suurepärasest ja võrratust on saanud maailm, mis ägab ja on iga kandi pealt liigestest lahti. Ja selles maailmas elab jumalanäoliseks loodud inimene, kelle hing on rabe ja rahutu. Me igatseme puhtuse, headuse ja kõrguste järele, aga me ei küüni nendeni. Leeris käinutele on juba tuttav see Ameerika teoloogi Reinhold Niebuhri võrdlus: ta võrdleb inimest linnuga, kelle tiivad on juba ammuilma kärbitud, nii et ta ei tea, ei usugi enam, et tal need kunagi olid. Ja ometi on tema hinges säilinud ähmane mälestus sellest, mis tunne oli lennata. See lugu aitab mõista, mida tähendab meie tunnistus, et me kõik oleme patused inimesed.

(more…)

Septembrikuu eelviimasel pühapäeval oli Risti kirikus leeripüha, kogudusega liitus 8 inimest. Jutlustas õpetaja Annika Laats.

Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Gl 3:26-29

Kuula jutlust:

Nädal tagasi käisime Setomaal oma kogudusega sügisreisil. Harjumaal või Raplamaal ringi liikudes mõtleme me harva oma kuuluvusele, juurtele või identiteedile. Setomaal ei pääse nendele küsimustele mõtlemisest isegi pealinnast tulijaid. Setomaa pinnale astudes joonistasime Värska mändide alla kujundlikult Eesti maakaardi ja paigutasime endid sel kaardil igaüks sinna, kust lähtuvad meie juured – kõigepealt emaliin ja seejärel isaliin. Meid oli mitmest  kandist üle Eesti; mõned juured ulatusid kaugemalegi.

Juured räägivad sellest, kust ma pärit olen. Aga kes sa täna oled? Ja kuhu sa kuulud? See on küsimus identiteedist. Kuulumisvajadus on ürgne ja üldinimlik. Meil on vaja paika, kus tunda end koduselt ja turvaliselt, kus tunda end omaksvõetuna.

Turvatunnet võivad pakkuda tuttav ümbrus, koduseinad, omaseks saanud tänavad ja metsatukad, tuttavlikud tornid, mis meid eemalt tervitavad. Ent kodusus ei ole seotud üksnes kohtade, majade ja omaseks saanud tornitippudega. Kodusus on seotud suhetega. Apostel Paulus räägib just suhetest. Tunne, et ma kuulun kusagile, on otseselt seotud küsimusega, kelle juurde, kelle sekka ma kuulun.

Mu armsad siin esimestes pingiridades – te olete paar kuud saanud olla leerilapsed. Eks sellest ole vist päris palju aega möödas, kui teid viimati lasteks nimetati. Tänasega saab teie leerilapseks olemise aeg läbi. Teist saavad Risti koguduse täieõiguslikud liikmed. Omal ajal tähendas leeriõnnistamine ühtlasi ka täiskasvanu seisusesse astumist – kuulumist täisealiste hulka. Ja ometi saavad teist just täna erilisel kombel lapsed. Teile saab osaks lapseseisus, pärijaks saamine, mis jääb teiega kogu eluks.

(more…)

„Kõik, kes me tööl käime, teenime raha. Ja raha kohe tahab, et me just teda teeniks. Aga kui sa raha teenid, siis vaata, et sa tema orjaks ei saa. Pühakiri ütleb, et sulle on parem, kui sa teenid Jumalat. Teisisõnu – su hingele on parem, kui sa teenid kõike seda, mis on jumalik – milles on headust ja ilu, õigust ja tõde,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 8. septembril 2024.

Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat. Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast. Mt 6: 24-34

Muretsesin viimastel päevadel tublisti, kas ma ikka jõuan selle jutluse valmis. Tööd on olnud palju. Erilist muret valmistab raha leidmine vana koolimaja katuse vahetuseks ja Priale projekti kirjutamine. Üks mure lahenes küll ära – Reino aitas teha ehitusprojekti põhjal tööde loetelu. Nüüd on vaja muretseda kolm hinnapakkumist. Ja siis muidugi see suurim mure – kas me saame sellele projektist kasvõi osaliselt toetust. Lisaks olen muretsenud oma laste pärast – üht kimbutavad viirused, teine on kaugel maal reisil. Õnneks ei ole pidanud muretsema igapäevase poeskäimise ja toidutegemise pärast, sest ema on veel maal meie juures ja muretseb selle eest, et toit oleks laual. Vist igaüks meist suudaks läinud nädala kohta sellise ülevaate anda – kõik see, mille pärast me oleme muretsenud ja millepärast tuleb jätkuvalt muretseda.

Tänases jutlusetekstis kasutab Jeesus tegusõna muretsema ka pea igas lauses. Tema aga ütleb: ärge muretsege, miks te muretsete… pole tarvis muretseda. Kas pole see mitte kerglane ja eluvõõras jutt? Jutt, mis tekitab protesti igas vastutustundlikus ja toimekas inimeses, kes sellesse teksti süveneb ja neid sõnu tõsiselt võtta püüab. Sest kuhu me nõndamoodi välja jõuaks, kui me käed rüppe laseks ja lillekeste kombel elama hakkaksime? Sellel protestil on kahesugused juured: esiteks meie reaalsustaju – sest selline elu on võimatu! – ja teiseks meie moraalitunne – sest selline elu oleks kerglane! Kogemus ja südametunnistus kinnitavad, et meil tuleb hoolt kanda ja muretseda nii iseenda kui ka oma lähedaste eest.

Kuula jutlust:

(more…)